Kuigi mäletan täpselt, et mul oli veel sel hetkel etiketil kollaste õitega tuliürt. Tistou veel ütles, et see peaks ju roosade õitega olema. No oli mis oli, aga poest ostes oli seemnepakil kollaste õitega tuliürt. Seemnekülvist saadud taim esimesel aastal veel õisi ei näita ja nii pidin veel aasta ootama. Teisel aastal vihtus see mugul-tuliürt juba kasvamist ja temast sirgus imeline kaunitar. Ta sobib kasvama suures aias ja kindlasti võiks ta olemas olla igas taluaias. Tegemist on ka reliktliigiga, st ta on jäänuk mingist varasema perioodi elustikust. Taimed on sihvakad, kasvades kuni 180cm kõrguseks. Õievarred on roosakaslillasid õisi korrustena täis.

Seisab püsti ilma toestamata, st ei ole tarvis sinise heinapallinööriga neid mingite roigaste külge siduda. Õitsemise aeg on pikk ehk paar kuud. Kuivanud õievarred on dekoratiivsed. Ei tekita massiliselt isekülvi, mõned hädavajalikud seemikud ikka leiab. Ta on tore tegelane vaatamata sellele, et potti topitud taim ei tekita visuaalselt mingit ostuhuvi, eriti kui õievart peal ei ole. Ja teda võiks aias olla rohkem kui üks taim.

Süüria tuliürt on teine vahva tegelane ja tema on tõesti kollaste õitega. Googeldades oli tema kohta põhiline info, et kerge kasvatada. Ostsin taime mõned aastad tagasi Lätist. Peagi leidsin info, et lühiealine püsik. Lühiealine püsik tähenda seda, et tema kasulik väärtus ehk väline ilu või isegi eluiga on lühike. Sellised taimed kas kaovad mõne aastaga, kasvavad liiga kiiresti ja jäävad keskelt tühjaks või mis iganes. Tihti aitab see, kui taimi paari-kolme aasta tagant jagada. Ka süüria tuliürt ei näita õisi esimesel aastal peale seemnekülvi. Teisel aastal on tal juba kollaste korrusõitega õievarred püsti. Kasvult on ta mugul-tuliürdist madalam, lehemassi kasvatab rohkem ja laiub ka kiiremini. Väga ilus on ta sellegipoolest. Eile siis otsustasin ta üles kaevata ja juppideks jagada. Esiteks oli selle kolm aastat vana taime kangutamine mullast juba omaette ooper. Laienenud oli ta jõudsalt ja pall oli väga suur. Ja no see jagamine oli järgmine ooper.

Mugultuliürt sobib kaunistama  kõrgemat istutust. Taga vasakus servas roosade õitega.

Alul üritasin pika terava noaga, aga see oli täiesti mõttetu üritus. Sinna alla kasvanud muguljas moodustis osutus eriti vintskeks selliks. Appi tuli võtta terava otsaga labidas. Siin ei piisanud ka minu kehakaalust, mis ei kuulu just kärbeskaalu. Asetasin labida juurikale ja hüppasin, aga tulemust mitte mingit. Lõpuks raiusin, kasutades kogu oma jõudu. Kasvatada on teda tõesti lihtne, sest ta kasvab ju ise. Nagu muide kõik lilled kasvavad ise. Aga jagada on keeruline. Vaatamata sellele keerukusele istutasin neid nüüd kohe rohkem. Las säravad ja kaunistava aeda.

Kevad kulgeb kiirelt vaatamata meie endiselt jahedatele öödele. Ja vihma oleks nii vaja, mullapind kuivab ja praguneb. Traktor viljakülvil jätab maha suure hõljuva tolmupilve. Mul on päris mitu istutusala veel vaja enne taimede jõulist kasvu üle käia. Aga pidevalt tuleb igasugu uusi toimetusi ja tegevusi peale. Samas on alles aprilli lõpp ja kiiret ei ole kuhugi.

Tegelikult on vaja pidevalt istutada ja tundub, et istutamistöid jagub ka sel aastal. Paar päeva tagasi käis mul külas Lepiku-Mardi tore perenaine Viivi ja loomulikult teab ka tema, et alati on aias taimi juurde vaja. Vot sellise toreda kasti oli ta mul värava taha poetanud.

Risttee talu perenaise tegemistest loe rohkem AIABLOGIST.