KOGEMUS | Kuidas ma maja ostsin ehk Maakodu ost on nagu elevandi söömine

Tegelikult pole ju keegi elevanti söönud, sest ta on söömiseks liiga suur. Sama lugu on tihti maja ostmisega. Sa ei tea, mis sind ees ootab. Isegi mitte seda, kas maja, mille ostad, sobib maakoduks. Kuid kui oled selle otsuse teinud, siis võin poeg Oskari sõnadega lubada: “Seiklus algab nüüd!”

Taasavaldame 2020. aastal ilmunud loo. Kui küsitakse, kust ma olen, siis vastan, et Vigalast. Kuigi ma olen seal tegelikult elanud ainult päris titena ja ülejäänud osa elust ikkagi olnud perekonna iidses talus puhkaja. Või – kas maal elamise kohta saab öelda puhkus? Tulnud puhkama, tehes teistsugust tööd, on vist õigem.

Kuigi olin välikäimlat rajades omandanud teadmise, et edu algab sõnast – diagonaalid ja Phytagoras on siiani inseneriteadustes kasutusel –, siis andsin endale aru: ehitada ma ei suuda. Mul oli vaja valmis maja. Parimal juhul sellist, mis saabub kohale nagu muinasjutuloss: on tühi plats, siis käib klõps – veidi nõidust – ja on majaga plats. Vennanaine saatis mulle reklaami, mille pildil oli sõna otseses mõttes minu maja. Just, isegi tema nimi oli Elohouse.