ARHIIVIST | Andrus Vaarik päästis hävingust lapsepõlvest tuttava Piva kõrtsi

Rannarahva õuedel leidub ikka klaasist võrgupoisid. Ühel suvel, kui Andrus Vaarik lavastas laulupidu, ladus Ülle Vaarik klaaskuulid Pivarootsi kodus ausambaks ja pani sellele nimeks Ernesakk. Pimedas „ausammas“ särab ja sädeleb ning näitab 200aastase Kõrtsi talu krundil teed.

Olgu selguse mõttes öeldud, et Ülle ja Andrus olid 15 aastat abielus ja siis lahutasid, kuid on pärast mõningast pausi sõpradena koos püsinud – nüüd juba 40 aastat. Tütred Lenne ja Marta on alati olnud ühendav lüli.

Maja oli täis pisikesi ruume, millest talvel kasutati vaid magamistuba ja kööki. Vahelaed tuli maha lõhkuda. Pliite oli kaks, aga ahje mitte ühtegi. Keset maja oli ehitatud saun, aga käimla oli muidugi õues. Maja all oli suur turvast täis kelder ja pööningul mitu tonni heinaprahti.

„Mina arvasin alguses, et ma ei hakka siin midagi erilist tegema,“ ütleb Andrus. „Alustame kasvõi sellest, et meie peamisteks tööriistadeks on olnud ainult nuga ja lusikas!“ teatab majaperemees rõõmsalt.