Selline peenar võib olla ilus küll, aga ärge seda viga tehke

Ükskõik kui palju kirjandust ei loeks ja aiaplaane ei teeks, ikka tuleb hobiaednikul ette eksimusi. Tavaliselt saad targaks siis, kui õppetund käes, kuid vigu võiks ka ennetada.

Ilus, aga salakaval päideroog

Maakodus tiigi ääres pistis ühel aastal pea välja ilus kirjude lehtedega kõrreline – päideroog. Mees jättis ta niitmata ja temast sai suveks ja talveks tiigikalda uhkus. Tegu on taimega, kes tunneb end meie savisel pinnasel erakordselt mugavalt, ja väikesest kõrrelisetutist sai mõne aastaga suur ja võimas puhmik.

Kuna kõrrelised on kaunid nii suvel kui ka talvel, tekkis plaan panna väikesed tutsakad seda toredat taime ka lillepeenrasse. Siis ma veel ei teadnud, et see on suur viga, mille likvideerimiseks kulub higi ja sisimaid pisaraid. Taim edenes ülihästi ja kevadel istutatud tited olid sügisel juba muljet avaldavad – kaunistasid kenasti peenart ja olid mõnusaks taustaks teistele lilledele. “Täitsa ilus ju!” olime rahul.

Nii nad talvituma jäidki. Tänavu kevadel hakkasid värvilised lehed jõuliselt kasvama ja saavutasid jaanipäevaks mõõtmed, mida poleks iial osanud oodata. Peale selle, et nad ei lasknud umbrohul kasvada, varjutasid ja lämmatasid nad kõik peenral olevad igihaljad puud, rääkimata muudest taimedest, tungisid lillede vahele ja kogu lillepeenar nägi välja, nagu kasvaks seal üksainus suur päideroog. Vaatasime seda monstrumit murelikult, kuni ühel õhtul otsustasime need tuustid välja kaevata.

Töö oli metsik – isegi mehe rammule osutas jonnakas taim vastupanu. Osa istutasin tiigipeenrale, kus nad saavad ja võivadki laiutada, nii palju kui kulub. Osa panime metsa alla, kus nad võiksid kasvama hakata. Igatahes lahti me neist saime – suure higi ja vaevaga. Siit moraal: peenrasse tuleb hoolega valida kõrrelisi, mis ei muutuks ise umbrohuks ega leviks nii jõuliselt nagu päideroog. Teine võimalus on piirata selliseid võsundilisi paljunejaid maa-aluste piiretega või panna nad maa sisse plast- või metallanumatega. Aga alati võib nad istutada kohta, kus nad saavadki laiutada ja olla kaunistuseks.

Metsvits olgu pigem amplis või anumas

Teine viga, mille kallal ma labidaga tundide kaupa jändasin ja jõud enam üle ei käinud, oli kiviaiajupile istutatud metsvits.

Heleroheliste lehtede ja kollaste õitega roomav metsvits on üks mu lemmikuid. Eriti meeldib ta mulle amplis rippumas. Aga mitte peenras!

Minu peenras olekski ta võinud edasi olla, kuid umbrohtu – näiteks osja – polnud võimalik sealt iial korralikult välja rohida ja üldse tahtsin ma seda peenart põhjalikult uuendada. Kui keegi oleks öelnud, et seda taime ei saa naljalt enam maast kätte, poleks ma teda kunagi sinna istutanud. Tohutu tihe juurestik hoiab end “kümne küünega” maas kinni ja ainult suurte kamakatena raiudes saab seda kätte.

Muidugi võib selle jõulise roomaja istutada kuhugi, kus ta võibki ruutmeetrite kaupa maad ja naabreid vallutada. Mina igatahes panen praegu amplis kasvavad metsvitsad küll sügisel peenrasse talvituma, kuid kevadel kougin nad sealt taas välja – ikka anumasse!