ALGAJA AIAPIDAJA | Solgiämber kööginurgas ei ole veel kompost
“Teil on siin nii ... maalähedane.”
Me ju pügame küll oma muru (arenenud tsivilisatsiooni esmane tunnus!), aga efekti sel lõppematul tööl justkui poleks.
Aed läheb märkamatult üle pihlakavõsa pitsiga palistatud metsatukaks, põlluäärseks kraaviks või niiskeks jõeveereks. Ikka jätkub tuustakuid siia ja sinna. Ikka on kusagil tuulega maha sadanud puu või on sellest juba kerkinud värskelt sündinud riidahunnikuid, mida ajutised abikäed vaba käe loomingulisega tee äärde vonklema kergitavad.
Linnakülalisega hommikukohvi juues vaatab meiega läbi terrassiukse tõtt meie väike, ent nõudliku iseloomuga kanakari. Õue astudes peaks olema üsna tähelepanelik, et üles rivistatud hiirelaipadest üle astuda. Juhtub, et mõnelgi külalisel käivitub umbes teisel maaelu päeval looduse üledoosi varase märkamise hoiatussüsteem ja ta hakkab vargsi kurtma “maaläheduse” üle.
Kas toidujäätmed on prügi?
Ise hakkan tasapisi harjuma igavesti pooleli olevate seisunditega. Kuhilad, mis algul meenutasidki segadust, on nüüd vaid märgid mingitest sihtotstarbelistest protsessidest, mis varem või hiljem (pigem ikka hiljem) kindlasti lõpule jõuavad.
Võtame näiteks majapidamises tekkivad jäätmed. Kõige suurem erinevus linnaelust seisneb selles, mida defineerida prügina. Väljend “toidujäätmed” kõlab maal elades lausa ülekohtuselt, määrates need justkui kasutuks prügiks.
