Lapsepõlvest mäletan sõstrasarnaste lehtedega kõrget põõsast, keda Harjumaal nimetati koerõispuuks. Tema okstel rippuvaid punaseid marjakobaraid keelati meil puutuda, need olevat mürgised. Koolipõlves sain teada, et see põõsas oli harilik lodjapuu (Viburnum opulus), kelle küpseid luuvilju on üsna tervislik süüa. Selle taime puhul on kõnekeele ja botaaniliste terminite vahel mitu vastuolu. Lodjapuu pole puu, ta kasvab maapinnalt või mullast haruneva põõsana. Botaanikaõpikuis nimetatakse lodjapuumarja luuviljaks ning tema õie- ja marjakobaraid liitsarikaks. Ega me peagi end nii täpselt väljendama. Piisab, kui räägime lodjapuu viljadest ning nimetame tema õisikut ja vilikonda tarjaks.
