Pärast Põhjasõda kolm sajandit tagasi tabas maad ja rahvast suur katk. Riia ja Pärnu vahel polevat kuulda olnud ei kuke laulu ega koera haukumist. Praeguse Treimani küla maadel Liivi lahe kaldal olid naised välja mõelnud mooduse, kuidas siit ilmast lahkuda – katk oligi ära viinud juba enamiku inimesi. Naised kaevasid suure augu, istusid augu äärele ja hakkasid surma ootama. Leppinud omavahel kokku, et kes viimasena ellu jääb, ajab auku kukkunutele mulla peale. Istusid ja istusid, aga surm lasi ennast oodata. Kuna niisama istuda oli igav, toonud kodust sukavardad ja lõngakerad ning hakanud kuduma... Katk olevatki enne otsa lõppenud kui nende naiste lõngakerad.
Siit julgustav teadmine, et isegi katku ajal jäävad inimesed ellu. Ka “moodsa” katku ajal. On igaühe otsustada ja valida, kuidas keeruline aeg üle elada – kas nuttes või naerdes või järele mõeldes. Mõtlemiseks ainet ju on: mida teha ajaga, kui seda on tavalisest rohkem käes, kuidas saada hakkama iseenda ja oma perega, kui vastutad kõige lähedasemate tervise ja tuju eest.
Küünlaleegi sära südamesse, parema uue aasta lootust kõikide hinge soovides!