JUHTKIRI | Ehitamislusti täis Eesti

Veebruar on meie riigi sünnipäeva kuu. Mis oleks talle veel parem kingitus kui suur ja uhke galerii sellest, mida eestlased mullu ehitasid? Maakodu konkurss “Koroonaehitis 2020” on selleks korraks läbi ja tulemused teie ees.

Veebruar on meie riigi sünnipäeva kuu. Mis oleks talle veel parem kingitus kui suur ja uhke galerii sellest, mida eestlased mullu ehitasid? Maakodu konkurss “Koroonaehitis 2020” on selleks korraks läbi ja tulemused teie ees.

Loodetavasti ei pea me kunagi enam välja kuulutama sellise nimega võistlust. Teisalt väljendus selles kõige paremini, millega koroona tõttu koduseinte vahele surutud eestimaalased tegelesid – nad ehitasid!

Ehitasid nii mehed, naised kui ka lapsed, sugulased-sõbrad üheskoos, rõõmu ja lustiga. Vanim, kes meie konkursil osales, oli 78aastane vanavanaisa, kes kinkis lapselapsele oma kätetööna valminud ratastega sauna. Noorim osaleja, kes meisterdas tööõpetuse tunnis kodus olevatest materjalidest linnumaja, käib alles 1. klassis.

Lood, milles inimesed kirjutasid enda või pereliikmete kätetööst, olid liigutavad ja südamlikud, neist kiirgas uhkust ja ehitamislusti. Nii mõnigi tunnistas, et polnud varem midagi ehitanud, kuid jõudeaeg andis võimaluse kätt proovida.

Paljud pered, kelle lapsed olid ilma mööda laiali, said koroonaajal taas kokku ja ühiselt võeti ette suuremaid töid. Ehitamine andis võimaluse põgeneda natukesekski ärevatest uudistest ja vaimsest pingest ning andis rõõmu teadmisest: me saame sellega hakkama!

Mida inimesed ehitasid? Peaaegu kõike. Renoveeriti kodusid, ehitati maju ja suvekodusid, kerkisid uhked väliköögid ja katusealused, grillid ja grillinurgad, kana-, mängu-, putuka- ja linnumajad. Kokkuvõttes võib öelda, et kõige enam pühendutigi lusthoonetele – neile, mille ehitamine ei ole seni olnud esmatähtis, kuid mille jaoks oli nüüd aega ja võimalust.

Maakodu tänab kõiki osalejaid ja rõõmustab koos teiega. Tänu teile sai Eestimaa kaunimaks, omanäolisemaks, pered tugevamaks ja lapsed õnnelikumaks!

Kadri Tramm

LUGEJA KIRJUTAB

***

Ajakiri oli otsast lõpuni huvitav ja hariv. Silma jäi lugu “Printsessipuu vallutas maailma tänu Hiina portselanile”, kuna endal ka see puuke aias kasvamas. Kuue aastaga on ta sirgunud umbes neljameetriseks. Viltja printsessipuu lehed on tõesti suured ja ilusad, aga meie tuulised ilmad kipuvad neid ära lõhkuma. Igal juhul ootan huviga, kas meie kliimas on võimalik teda ka õitsemas näha.

Helen

Tere!

Aitäh toreda ja alati nii huvitava ajakirja eest. Loeme seda terve perega. Seekord oli äärmiselt põnev minna külla Yoko ja Priidu juurde Salmistusse. Artikkel “Paharetid lillepotis” andis juurde palju teadmisi ja nii minu kui laste telefoni tuli juurde äpp Siuts. Suure kassisõbrana oli äärmiselt mõnus lugeda maine coon’i kassidest. Ristsõna lahendamise peale käib meil ka suur rebimine – kes ees, see mees. Suurepärast 2021. aastat!

Parimate soovidega

Monika Tallinnast

Tere, Maakodu toimetus!

Elan ka maakodus metsade vahel, ümber 600 meetri pikkune taastatud kiviaed. Sellepärast lugesin suure huviga Yoko Alenderi Salmistu kodu ja tööka pererahva talu taastamise lugusid. Väga meeldis lugu kunstnik Siiri Tallist. Hakkasin käima seenioride kunstikoolis, kus olen saanud aimu akvarellide ja pastellidega maalimisest, aga Siiri Talli akvarellid võtavad sõnatuks! Nüüd on vähemalt silme ees siht, mille poole püüelda.

Pärnumaale tahaks kohe minna ja seda võrratut Liblikamaja oma silmaga kaeda. Olen imetlenud ja pildistanud liblikaid koduaias, Viini ja Tenerife Liblikamajades. Vaimustav, et ka Eestis on see võimalik. Eriti praegu, kui reisida ei saa. Veel panin kõrva taha artikli nutirakendustest aiapidajatele. Kevadel uurin täpsemalt, vastavalt vajadusele. Lugesin ajakirja kaanest kaaneni läbi. Peab vist hakkama tellijaks, kui kõik numbrid nii huvitavad on!

Tiiu Ehrenpreis

***

Sain täna kätte oma ristsõnade lahendamise auhinna, olen selle raamatu üle siiralt õnnelik – see oli minu uue aasta parim kingitus! Tuhat tänu fortuunale, kes minu välja valis! Hakkan juba homsest rohkem pähkleid kasutama. Lemmiklood on seotud kodu ja aiandusega, samuti meisterdamise, käsitöö ja kokandusega.

Kaunist alanud aastat, palju häid mõtteid ja uusi ideid järgmiste Maakodu numbrite jaoks!

Teie tänulik lugeja

Silvi Laurits

Jätkuvat alanud uut aastat!

Loen Maakodu ajakirja alati huviga. Seekord oli põgus pilguheit nii mõnessegi maakodusse. On tore teada, et on selliseid hakkajaid inimesi, kes on võtnud vaevaks vana maakodu uuendamise. Pikaaegse kauakestnud töö vili aga rõõmustab eelkõige vaevanägija enda hinge ja südant. Tore on, et seda tulemust saavad nautida paljud. Aga Liblikamaja jutt tuletas mulle meelde, et lapsepõlves tahtsin kord ka mina liblikaid kollektsioneerima hakata. Neid erinevaid liblikaid, nii värvi kui suuruse poolest, lendles üsna palju vanaisa verandal, pekseldes tiibadega vastu päikesepoolseid tillukesi klaase. Küll oleks tore vaadata neid imekauneid, mõnikord sarnaseid, teinekord täiesti erinevaid liblikaid ning neid kõrvutada! Nii saaks ma nende värvilisi tiibu lähemalt ja üksikasjalikumalt vaadelda. Nii ma toona mõtlesin. Aga siis sain teada, kui lühike on liblika eluiga. Mul hakkas neist kahju. Ah, las lendavad edasi kõigi silmarõõmuks!

Hoopis tähelepanelikum olin loo juures, mis puudutas kahjureid lillepotis. Mõni nüanss oli päris tuttavlik, samas hästi õpetlik. Aiandusalaseid õpetusi jälgin alati hoolega. Seekord tuleb meelde jätta ka nutirakendused aiapidajale, mille abil nii mõnigi taim võib leida endale õige nime ja koha või mittesobivuse meie taimede seas, nagu konnatatrad ja lemmaltsad. Nii imen endasse teadmisi ajakirjast seda kaanest kaaneni lugedes ning ootan kevadet, et praktiseerida uusi oskusi ja teadmisi. Ootan põnevusega järgmist numbrit.

Helve Tallinnast

***

Taas kord oli nii tore lugemine. Väga meeldis Yoko Alenderi ja Priit Juurmanni Salmistu kodu. Küll on huvitav piiluda teiste kodude ajalukku. Nostalgilised nõud viisid mind hoobilt omaenda lapsepõlve ja troopilised liblikad olid minu jaoks ikka suureks üllatuseks. Konnatatraid ja kuldvitsa olen ma oma aiast kogu aeg välja kiskunud. Kui kuldvits on peaaegu kadunud, siis konnatatar ilmub ikka kuskilt veel välja.

Kõige enam pakkus huvi lugu “Mis peitub kirglike nõudekogujate kappides”. Mulle on alati meeldinud ilusad nõud ja olen ise ka neid kogunud, meeldib, kui saan pidulauale panna nõud, mis kutsuvad esile imetlust.

Aitäh suurepärase ajakirja eest!

Parimate soovidega

Ilme Järvamaalt

Tere!

Lemmiklugu oli Ester Vaitmaa “Mis peitub kirglike nõudekogujate kappides”. Mina alustasin kõigepealt n-ö reisitasside kogumist. Igalt reisilt tuli kaasa vähemalt üks tass ja kui algselt kippusid need olema tüüpilised suveniirtassid, siis järjest erilisemaks nad läksid. Isegi kodumaal teise linna sõites kipub mõni tass kaasa tulema! Eelmine aasta sattusin Facebooki “nõudehoolikute” gruppi, sest tahtsin oma 100aastasesse majja väärikaid nõusid leida. Kõige väärikamad nõud leidsin aga hoopis lapsepõlvekodu kappidest. Vanaema pärandatud suurepäraselt säilinud Kuznetsovi taldrikud ja vaagnad pärinevad aastast 1889. Samuti ilmusid välja mõned vähemalt sajand vanad Villeroy ja Bochi taldrikud, aga ka Arabia taldrikud. Muidugi hulgaliselt tarbeklaasi ja muid nostalgilisi lauanõusid. Nüüd olen ostnud juurde haruldasemaid Lomonossovi serviise, aga ka Röstrandi taldrikuid aastatest 1902–1922. Unistus on kunagi laud katta Gustavsbergi vähemalt 100aastaste nõudega.

Gerli Koppel