Erinevate kontrastide kõrvutamine peenras: esiplaanil all vasakul harilik pune, tema kõrval tumedate lehtedega siberi iiris, paremal all aed-leeklille varajane sort. Paremal üleval ahtalehine punanupp ‘Alba’, tema kõrval kaelus-ussitatar, ussitatra taga hilisema õitsemisajaga aed-leeklill. Aed-leeklille ja kaelus-ussitatra taga harilik kastikhein. Pildi keskel valgete õitega aed-leeklill, temast vasakul hiljem õitsema puhkev amellaster.
FOTO:
Missuguseid taimi valida, kuidas peenra plaani koostada ja missuguseid vigu vältida, kirjutab aiakujundaja Maria Palusalu.
Paljud on Eestimaa ilusates avatud aedades käies mõelnud: kuidas küll pererahvas on nii suure aia kauniks kujundanud ja jaksab seda veel korras hoida? Arvatakse, et see on nii suur töö, mida igaüks ei ole suuteline tegema. Aia rajamiseks on eelkõige siiski vaja pealehakkamist ja usku.
Ka meie pere aed (loe, kuidas sündis Palusalu aed), mis on nüüdseks paarihektariline Inglise stiilis ja külastajatele avatud iluaed, sai alguse esimesest suuremast lillepeenrast. Jah, lõppkokkuvõttes on see olnud suur töö, kuid seda ei pea tegema ühekorraga.
Kui sõidan Eestis ringi ja analüüsin nähtud aedu, märkan neist üht ühist joont: paljudes aedades on üksikuid puid, põõsaid ja püsililli istutatud laiguti muru sisse. Ma arvan, et selline praktika on põhjus number üks, miks omanik pole oma aiaga päris rahul. Niiviisi rajatud aia korrashoidmiseks kulub väga palju tööd ja aega.
Teine suur põhjus, miks kujundus ei taha õnnestuda: usutakse, et mida rohkem ilusaid taimi ma oma aeda istutan, seda ilusamaks muutub aed. Seegi ei pea paika.
Oled juba tellija?
