Mis vahe on söögisoodal ja küpsetuspulbril? Millal kumbagi kasutada?

Kodus küpsetades on praktiliselt alati tarvis kasutada kergitusainet. Selleks on kas söögisooda, küpsetuspulber, pärm või kasvama pandud juuretis. Miks mõni retsept sisaldab söögisoodat, teine aga küpsetuspulbrit?

Söögisoodat ehk naatriumvesinikkarbonaati tunneb inimkond enam kui 5000 aastat. Esimestena kasutasid looduslikest leiukohtadest pärit soodat arvatavasti egiptlased, pruukides seda kui puhastusvahendit.

Keemilise reaktsioonina õnnestus söögisoodat puhtal kujul saada alles 1791. aastal. Söögisooda tööstuslikule tootmisele panid aluse ameeriklastest pagarid John Dwight ja Austin Church 1846. aastal New Yorgis. Söögisoodal on õigete säilitustingimuste korral lõpmatu realiseerimis- ja kasutusaeg. Tema suurepärane omadus on kuuma ja happega kokku puutudes eraldada süsihappegaasi, mis kergitab taigent.

Küpsetuspulber on aga kergitusaine, mis koosneb soodast ja happest. Stabiliseerimiseks on sinna vahel lisatud ka tärklist ja erinevaid fosforhappesoolasid. Soovitatav on lisada küpsetuspulbrit nii palju kui retseptis kirjas. Vähese koguse korral ei kerki toode nii palju kui vaja, suure koguse korral aga kerkib toode liiga, võib jääda ebaühtlaseks ja vormist välja kerkida. Küpsetuspulber on toimelt umbes neli korda nõrgem kui naatriumvesinikkarbonaat ehk söögisooda: 1 teelusikatäis söögisoodat võrdub 4 teelusikatäie küpsetuspulbriga.

Söögisoodat kasutatakse retseptides, kus on juba sees happeline komponent: hapupiim, keefir, jogurt, sidrunimahl, veiniäädikas. Muul juhul kasutatakse reaktsiooni tekitamiseks sidrunhappega segatud soodat, ehk küpsetuspulbrit.

Miks mõnikord tuleb kasutada mõlemat?

Väga suure happesisaldusega taignaretseptides on tihtilugu nii küpsetuspulber kui sooda. Mõistlik on mõlemat sellisel juhul ka kasutada, siis kerkib küpsetis just nii, nagu tarvis ja söögisooda neutraliseerib võimaliku hapu järelmaitse.