Küülikutaks on küll tilluke, kuid omamoodi nõudlik ja aktiivne kaaslane: omanikul ta niisama molutada ei lase!

Nädalalehe LP peatoimetaja Kerttu Pass on hingelt koerainimene. Pärast eelmise lemmiku, taksikoer Juuli lahkumist tuli nende perre pisike krutskeid täis küülikutaks Nipi, kelle kasvatamise nippe Kerttu siinses loos jagab.

Nipi pole mu esimene koer, kelle olen kutsikast üles kasvatanud. Viimati tegin seda 15 aastat tagasi taksiproua Juuliga, kes mullu novembris meie juurest koertemaale läks. Algul mõtlesin, et ei võta uut koera, aga jaanuaris tuli tänaval jalutavaid koeri nähes selline “titeisu” peale, et sain aru: koerata elu pole mingi elu. Tahtsin uut koera ja kohe!

Tulevane koer pidi olema väike, sest suured koerad söövad palju, vehivad sabaga laua lagedaks ja sikutavad jalutades rihmast, olgu nad kui tahes hästi treenitud. Veel käis peast läbi, et ideaalis võiks koer täiskasvanuna kaaluda alla kaheksa kilo, et tulevikus, kui taas reisida saab, ei peaks talle hoidjat otsima, vaid võiks ta lennukisalongi võtta ja koos uusi maid avastada. Aga milline tõug mu soovidele vastab?