Sättisin kanade munetud munad kenasti haudeaparaati ritta, silitasin ja imetlesin, keerutasin ja niisutasin neid kolm nädalat ning vaatasin hinge kinni pidades, kuidas noor elu tasapisi koorekestest välja trügis. Kõik oligi kena ja armas, kuni avastasin, et ühel udusulepallil on probleem: ta ei siba ringi nagu teised. Vähe sellest, ta ei suuda end isegi püsti ajada.

Muutusin murelikuks ja avastasin kanapoega lähemalt uurides, et tema roosad varbakesed on tugevasti sissepoole konksus. Sirgeks need ise ei läinud ja linnuke kukkus üle varvaste aina kummuli. Ei osanud teha muud kui oma muret kogenumatega jagada. Nagu tihti juhtub: kus häda suur, seal on hea nõu ka kohe ootel.