Meie koju kolis kassipoju

Suhtekorraldaja Indrek Lindsalu oli aastakümneid sügavalt veendunud, et on koerainimene. Kuni ühel päeval otsustati ikkagi perre võtta kass.

Kassipoeg Torm kolis meie koju selle aasta aprillis enam-vähem kahe kuu vanusena. Nime pani talle tütar, kelle tungival soovil kassike meie perre tuligi. Väidetavalt on ta täpselt Tormi nägu ja tegu. Arvestades tema kohatist väledust oma kassiasju ajades, on see nimi tõesti päris tabav. Pereringis kutsume teda põhiliselt siiski Kiisuks, Kassiks, Kassikeseks jms, ilma et ta ise neil nimedel väga vahet teeks. Mina olen teda vahel nimetanud ka Adalbertiks ja ta ei pahanda ka selle peale.

Pärit on meie kiisu tuttavast kassiperest ja tütar valis ta välja välimuse järgi. Oli kõige vahvamalt karvane ja ka muidu kõige isikupärasema näoga. Poeg ütleb, et on tüüpilise isakassi nägu – terava lõuaga. Valimas tuli teda käia küll kaks korda, sest esimesel katsel oli kassiema lapsed hästi ära peitnud ja tegi näo, et ei tea neist ise midagi. Eks kogemus õpetab, aga kuhu sa saatuse eest pääsed, kui kord kass oled.

Kuna tõime kassipoju ema juurest ära suhteliselt õrnas eas, siis kartsime, et ta hakatuseks kurvastab päevade viisi ega anna umbes nädal aega näolegi. Aga tuhkagi. Ühe päeva kössitas küll kapi all ja hüüdis lakkamatult emmet, kuid kui siis kord nina veidi pikemalt välja pistis, läks uudishimu piisavalt suureks, et hakata usinalt uue koduga tutvust tegema. Kolmandal päeval oli ta juba sellise moega, et on täiesti iseseisev kass, kes pole kuskil mujal kui meie juures elanudki.