Vastuoluline palderjan peletab luupainajad ja annab rahuliku une, ent samas ajab kassid hulluks. Vaata, milleks see taim veel kasulik on!

Palderjanitaime enam eriti ei tunta. Ent ta on taim, mis sinu juurde tulnuna jääb sind saatma.

Aastaid imetlesin teda autoga sõites – imeilus roosa õiepahmakas kusagil kraaviveerel. Vaatamiseks see jäigi. Kuigi palderjanitilkasid kasutasid minu lapsepõlves kõik vanemaealised, mulle see lõhn lihtsalt ei meeldi.

Apteegi palderjanitilkasid tilgutati vanasti suhkrutükile ja võeti südame kinnituseks, kui süda kloppis, samuti unerohuks.

Ent kümmekond aastat tagasi sain Mall ­Värvalt paar taimenoorukit, mille istutasin peenramaa nurka. Sellest sai alguse vahva teekond. Pärast istutamist unustasin taimed täiesti, kuid ühel suveõhtul tagaaeda minnes tundsin imemagusat ja rahustavat lõhna. Pika otsimise peale leidsin endakõrguse valkjate õitega aedpalderjani ja selle lõhn mulle tõesti meeldib.

See taimeke on nüüd seal tagaaias elanud ja end tublisti laiali külvanud, suviseid lõhnavanne käin nüüd võtmas igal õhtul. Tõsi, üksjagu janti on sellega, et veidi umbrohuna käituvat taime ei saa hästi välja rohida. Kohe on kassid kompostihunnikul.

Õitseb suvel üheksa korda

Taim meenutab eemalt natuke putkesid, kuid on neist siiski üsna erinev. Ta kasvab 60–150 cm kõrguseks. Vars on vaoline ja seest õõnes, punakas või roheline. Liitlehed on paaritusulgjad, 5–11 paari lehekestega, vastakud. Õied on valged või pigem roosad ja koondunud suurteks putketaolisteks õisikuteks. Õitseb juunis-juulis, kuid vanarahvas kinnitab, et palderjan õitsevat suvel üheksa korda. Tema kõige olulisem osa ravimtaimena on tugev, ent lühike pruunikas risoom koos juurtekimbuga, millel on tugev kassikuse või eriline palderjani lõhn. Korjamise ajal on teda suhteliselt raske leida, sest sügiseks on äratuntavad osad – roosad õied ja iseloomulikud lehed – kadunud. Sellepärast soovitatakse taimed suvel tokkidega ära märkida. Aga ka suvel tuleb teda hoolega uurida. Sel suvel kogesin, et kui ikka palderjanilõhna ei ole, siis võib ta kergesti olla mürkputkega segi läinud.

Kassirohi

Palderjan ongi kuulus eelkõige oma vängehaisuliste juurikate järgi. Neid juurikaid ei ole väga kerge maa seest kätte saada, enamasti murdub taim juurekaelalt, aga ka see juurekael levitab kassirohu haisu. Tõeline hais ümbritseb teid siis, kui juurika labidaga välja kaevate – enamasti rusikasuuruse harulise ja kollaka juurikatekimbu. Selle pisimgi murdekoht ajab kassid pöördesse, kui see koju tuues kuhugi toanurka jätta. Kassid püherdavad sellel ja kräunuvad nagu kõige õudsemas joobes. Mõnel, kes palderjanijuurikat ka hoolega närib, on keel ripakil väljas ja silmad pahupidi.

Tõeline rohi

“Arstirohuks tarvitamine. Palderjanijuur leotatakse piirituses, mille mahlast saadakse nii palderjani “tilgad”. Tarvitatakse südame rahustuseks ja nõrkuste puhul.” Palamuse kihelkond “Kuivatatud palderjanijuurte hõngu kardab luupaine, ei tule selle magaja juure, kelle pääotse all on topsuke juuri hoitaval.”

Rõuge kihelkond

Sada aastat tagasi korjati palderjani tõesti igas peres. Palderjan on üks neid taimi, millel on üle maa palju erinevaid nimesid. Vanim neist on ülekäijarohi: rohi, mis aitas, kui inimene oli ­vaimust vaevatud, värises või oli närviline – ehk kui ülekäija tast üle käis. Rohunimelisi nimetusi on palderjanil tõesti palju, mis näitab, et temaga raviti igasuguseid haigusi: ehmatuserohi, jooksjarohi, kassirohi, krambirohi, kurjakahetsemise rohi, külanaisterohi, nõiarohi, kinnirohi, peedu­rohi, piibelirohi, piknerirohi, ravanduserohi, raudrohi, rebaserohi, võimujuur, vereselituse­rohi, ülekuhjarohi. Pealekauba veel surnuehmatuse juur ja vanamoori juur. Ülekäijarohu nimi on veel ehk kusagil Lõuna-Eesti vanemate inimeste keelepruugis säilinud, teised vist enam üldse mitte, sest saksa keelest tulnud palderjan on saanud apteekides müüdud palderjanitinktuuri järgi üldlevinuks.

Palderjan mitme tõve vastu

Rahvameditsiinis on palderjanil olnud väga oluline roll närvihaiguste, “ara vere”, südamevae­vuste, halva meeleolu ja unetuse leevendajana.

Palderjaniga on ravitud tiisikust, langetõbe, neeruhaigusi, tõrjutud luupainajat.

Palderjan vähendas nurganaiste vaeva, vaigistas laste nuttu, tõstis vanapoiste tuju, oli rohi kõikidele ja alati.

Tänapäeval leevendatakse palder­janiga stressi ja soodustatakse und.

Toimib kesknärvisüsteemile rahus­tina ja leevendab kõhuspasme.

Nõiad kardavad

Palderjani ladinakeelse nimetuse Valeriana officinalis tähendus võiks olla “apteegis müüdav terviserohi”: valere – olla terve, officinalis – arstimiseks ehk apteegis müüdav. Palderjani ei maksa siiski anda alla 12-aastastele lastele, ka rasedad ja imetavad emad võiksid teda pigem aias nuusutamas käia.

Teistelgi ei maksa teda tarvitada kauem kui 2–4 nädalat järjest. Palderjan oli ka armurohi: kui taheti vastassooga tutvust teha, tuli palderjanipulbrit veini sisse puistata ja joota sellele, kes tundus ihaldusväärne. Palderjani kartsid nii kurjad vaimud kui ka nõiad. Usuti, et kui nad tuppa tulevad, hakkavad ülesriputatud palderjanikimbud liikuma.

Kuidas teha tinktuuri

(Eesti ravimtaimed, 2018, Raal, Sarv, Vilbaste)

Kõige omapärasem palderjanitinktuuri tegemise viis on selline:

Juured pannakse pudelisse viina sisse ja pudeliga leivatainasse ning palavasse ahju. Jäetakse sinna nii kauaks, kuni leib saab küpseks.

Selline viin oli ehmatuse ja ärrituse puhul hea rahustaja.

2–3 spl peenestatud droogi valada üle 1 kl veega, jätta 45 minutiks seisma, kurnata. Võetakse 1 spl 3–5 korda päevas rahustamiseks ja uinumise soodustamiseks või ainult õhtuti 3 spl enne uinumist.