JUHTKIRI | Kõige ägedam rahvas

Eesti inimene paistab olevat ehitamis- ja remondi­usku ning tundub, et siinmail sünnitak­segi, saag ühes ja labidas teises käes. Millega muidu seletada, et kõrvalhooneid kerkis viimasel paaril aastal taluõuedesse nagu seeni pärast vihma.

Paljud elamised said peaaegu ülehelikiirusel täiesti uue hingamise ning aedadesse rajati üha uusi istutus­alasid. Ei hoolitud sellest, et pikka aega olid ehitus­poed ja aiakeskused suletud ning ehitusmaterjalide turul valitses kriis. Maainimest ei näi sellised kriisid kõigutavat, vaid annavad hoopis tööindu juurde. Niisugusteks olukordadeks ju ongi mõeldud taaskasutus ning kõigil näib olevat kuuri all varuks piisavalt materjali, et sellest kasvõi pool küla uuesti üles ehitada.

Olen viimastel kuudel tihti mõelnud, et meie toimetuse liikmetel on maailma kõige toredam töö, sest konkurss “Eesti kauneim maakodu” on meid kokku viinud maailma kõige ägedamate inimestega. Nendest kohtumistest ongi sündinud selle ajakirjanumbri lood ja pildigaleriid. Konkursi kolme kategooria võitjatest saate lugeda juba nüüd, finalistidest avaldame praegu ainult väikese pildigalerii. Pikemad lood neist ilmuvad järgmistes Maakodu numbrites. Sügav kummardus ka kõigile teistele osalejatele, kes meile oma kätetööst pildimaterjali saatsid!

Loodame, et lugejatel jätkub ajakirjas uudistamist kohe mitmeks pimedaks sügiskuuks.

PS! Meie toimetuse naised pole ka ainult kirjatsurad. Minu suvekoju kerkis sellel aastal vahva suveköök. Ent see kahvatub peatoimetaja Kadri tegemiste kõrval, sest tema ei kuule enda tekitatud ehitusmüras isegi telefonihelinat. Tal on nimelt nüüd oma isiklik akutrell, sest kaua sa ikka ootad, kuni teine selle tööriista vabastab. “Lasin eile õhtu läbi põrandalaudu kinni, mulle nii meeldib,” teatas ta ühel päeval kontorisse tulles võidukalt.

LUGEJA KIRJUTAB

Septembrikuu lugejamängu võitis Riina Saavik. Palju õnne! Auhinna kättetoimetamiseks võtab toimetus Teiega ühendust. Lugejamängu küsimus oli: milli­sed on sinu lemmiksibullilled?

Tere!

Kaua ei arvanud sibullilledest suurt midagi: on krookused, mõned sordid nartsisse (vanaema taluaia nartsiss ja mõni sort veel) ja tulpe, liiliad. Kuniks ... saime sõpradeks Andi Normetiga! Kui ma esimest korda tema nartsissipõllule sattusin, olin sõnatu. Ühe mehe kollektsioonaias on nii palju lilleilu (värve ja lõhnu, erinevaid sorte), et sõnades on raske kirjeldada – “nartsissimeri” on lausa lõputu. Olen käinud Hollandis tulbivälju imetlemas, mis jättis sügava mulje, aga hiljem siin põhjamaal näha peale pikka talve ja kaamost esimesi nartsisside ninakesi maa seest ilmumas ja siis varsti esimeste õitega rõõmustamas ning veel sellisel hulgal ühes taluaias – ei ole toredamat aiaelamust saanud. Nartsissid on võrratud, aga ei ole seal ainsad sibullilled, hiljem vallutavad südameid imelised liiliad.

Meie oma aias on vähe sibullilli, sest kui mina istutan, arvavad aia kaasüürilised (mutid), et neid peab transportima teise kohta, ja nii nad kaovad.

Septembrikuu ajakirjas jättis sügava mulje lugu “Lääne-Eesti metsik lääs” Vahur Laurist. Täitsa üllatav, et tuntud ajakirjanikul on nii huvitavad hobid. Juba selline “kiiksuga” idee rajada oma maakoju metsik lääs – peab ikka fantaasia olema! Küllap on see pärit toredast lapsepõlvest, kus sai mängida oma fantaasiamänge õues, mitte istuda nutiseadmetes. Paneb imestama, et looval tööl oleval inimesel jätkub veel energiat ja fantaasiat muul alal nii ägedalt tegutseda. Tore, et meil siin Eestis on nii huvitavaid inimesi! Aitäh, et tutvustasite teda meile! Sellised lood annavad jõudu siin keerulistel aegadel paremini toime tulla.

Kaunist sügist Maakodu perele!

Riina Saavik

***

Tere!

Minu lemmikud on kõrged sibullilled.

Just sain Juhani tulbikoolist kätte ühed kevadekuulutajad, kes viskavad kevadel kõrgust 75–100 cm ja ongi kohe mu uued lemmikud. Ka 125 cm kõrguse rohtlaliiliate ja laukude peale nina ei krimpsuta. Ja muidugi puuliiliad, mis küündivad 180 ja 200 sentimeetrini.

Alla põlve kõrgustest liiliatest tunnevad rõõmu vist vaid aiapäkapikud ja siilid.

Aivo Aasmäe Laulasmaalt

Tere, usin toimetus!

Mulle meeldivad väga hüatsindid, just istutasin esimesed iludused enda aeda. Aga ka kõik ülejäänud on ilusad, järgmine aasta hakkan laukudega tutvuma.

Tervitustega

Piret Kikas Murastest

***

Minu kindlad lemmiksibullilled on gladioolid – pikad ja sihvakad nagu mina isegi. Kõik sõbrad teavad seda ja augusti alguses on nende lillede leidmine neile tihti paras pähkel.

Olge terved!

Jaan Jõgi Kuressaarest

***

Tere!

Minu lemmiksibullilled on liiliad. Kuna nendega pole suurt jamamist ja välja­kaevamiskohustust. Samas on nende erinevate sortide galerii väga rikkalik.

Regina Adamson

***

Tere!

Hetkel, keset sügisest korilustralli on natukene isegi keeruline krookuste meeleollu end viia, kuid just need varakevadised õitsejad on minu lemmiksibullilled. Hetkel on loodus ülevoolavalt külluslik ja sellel on ka muidugi oma võlu, kuid kui suures kevadeootuses värvilised krookused (talve)unises looduses õienupud täiesti mustast mullapinnast välja pressivad, on tegemist omamoodi üllatuse ja imega – tõesti, tõesti, ongi loodus ärkamas!

Tervitused! Carolin Rits

***

Tere!

Tahaksin kohe suure häälega hüüda – pisikesed krookused!

Nad on nagu esimesed kevade­kuulutajad. Kui kõik on veel selline tuhm, siis nemad pistavad oma õienupud välja ja annavad kohe rõõmu.

Olen neid endale aeda tippinud, kõik murud täis ja peenradki. Super!

Siis käin ja imetlen ja loen, palju neid siin on, ning sügiseti vaatan ikka, kas on müügis mõni uus sort, ja lisan neid aeda ikka juurde.

Parimate tervitustega!

Tiia Riand-Pint Saaremaalt

***

Selles Maakodu numbris on kõik artiklid just nii head, et lemmikut valida pole võimalik – ma peaksin kõik järjest kirja panema! Imelised kodud, imeline muudatus kasvuhoonega, imelised aiad ja imeliselt lihtsad küpsetised kooliaasta alguseks!

Ja vastuseid lemmiksibullillele on mul ka rohkem kui üks. Meeldivad esimesed krookused kevadel ja hiljem tulbid, nartsissid (eriti need, mis lõhnavad!) ning samuti laugud. Tore, et nende kohta saab siit rohkem infot.

Kaunist saabuva sügise algust!

Silvi Laurits

***

Viimasel ajal on minu lemmikuteks kujunenud liiliad. Nad võluvad mind erilise lõhna poolest. Olen oma aeda muretsenud just lõhnavaid liiliaid. Kui suveõhtul aeda minna, siis liilialõhn on nii võimas, et ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Meie aiast leiab tugevaid kõrgeid puuliiliaid kui ka madalamaid nõtkel varrel imeilusa kelluka kujuga erivärvilisi liiliaid. Minu arust on nad lausa kuninglikud lilled. Ootan juba suure õhinaga aega, kui lillesibulad müügile saabuvad, et siis uusi sorte ostma minna.

Parimate soovidega

Madel Pugi

***

Tere!

Mulle meeldis väga Urmas ja Mari Viigi Muhumaa kodu ehitamise lugu. Hoian neile kogu südamest ja hingest pöialt. Loen nende tegemisi ja seest läheb alati soojaks. Nii tore pere. Loodan, et neil läheb kõik hästi ja ehitus kulgeb kiiresti. Viinamarjakasvatusest oli samuti hea lugeda. Mul on aias kaks sorti, aga saagini läheb veel aega. Ootan suure põnevusega enda kasvatatud viinamarju. Ursula ja Tauno vana suvila lugu oli ka tõeliselt mõnus ja nauditav.

Lemmiksibullilled on mul olnud väga kaua aega kevade esimesed õitsejad: lumikellukesed. Nad on nii ilusad, õrnad ja kevadised. Nüüd on mul aias lisaks tavalistele lumikellukestele ka täidisõielised lumikellukesed.

Imelist sügist ja kõike head!

Monika

Tallinnast

***

Tere!

Mulle seekord meeldis ajakiri kohe nii väga, et raske on midagi välja tuua. Kõigepealt lehitsen ajakirja läbi ja lahendan ristsõna ära, siis hakkan põhjalikult lugema. Hiljem lehitsen ja loen veel üle need artiklid ja lood, mis olid need kõige ägedamad. Ursula ja Tauno tegemised vanas suvilas ja sealses aias olid väga mõnusa äratundmisega. Tean, et vanasti tõesti istutati taimi aeda igale poole. Polnud ju palju saada ja aia eesmärk oli ilu asemel pigem saak, mis aitas elu lihtsamaks teha. Hoidistasime ju tollel ajal kõike ja kelder oli täis juurvilju ja õunu. Vana kasvuhoone lugu kõnetas ka väga, sest hindan kõrgelt taaskasutamist. Hea, et kirjutasite ilulaukudest. Olen paaril korral ka katsetanud, kuid laugud pole minu aeda püsima jäänud. Olen pikalt pidanud plaani viinamarjad aeda võtta, nüüd sain kuidagi kinnitust ja indu paari sordiga hakata katsetama.

Lemmiksibullilled on mul alati olnud vanad head lõhnavad valged nartsissid ja vanad head punased musta sisuga tulbid. Õnneks on neid veel veidi minu aias säilinud. Mulle tohutult meeldib nende valgete nartsisside lõhn. See on nii puhas, kerge ja nii kevadine.

Aitäh Teile alati nii huvitava ja vajaliku ajakirja eest!

Tervitades

Ilme Järvamaalt