Inimesi ajab ikka segadusse, miks ühele aianurgas õitsevale lillade õitega taimele on pandud nimeks pune. Punast pole tal ju kraadi võrragi. Naistepunast keedetud tee on vähemalt palavikupunane, aga punel täiesti kollane, ei mingit punase varjunditki! Aga tee on nii maitsev, et seda on igapäevajoogiks parem pruukida kui teepõõsa lehtedest tehtut.

Kui ma tudeng olin, nimetati seda viimast, poeteed inimeseteeks, peale selle jõime me talvel “efermentsiteed” ehk piparmünditeed ja suvel välipraktikumides puneteed. Punet sai juuli alguspäevadel kimpu korjates ja pliidi kohale riputades terve praktikumiaja kasutada. Pune lihtsalt kuivab nii kergesti ja maitse on ühtemoodi hea nii värskelt korjatul kui ka kuivatatul.