“Nasval on madalad märjad maad ja liivaväli, seetõttu tuli kõige esimesena rajada tiik. Muidu polnud mõeldav, et aias üldse kuiva jalaga käia saaks,” räägib Irma. Võrdlemisi sügavat tiiki rajades saadi ümbrust veidi tõsta ja tekkis pinnas, kus kasvab kena ühtlane muruvaip. Tiik püsib kenasti vett täis, kuid aastati on vee hulk erinev. Kuid isegi suvel, kui veetase märkimisväärselt langeb, on seda ikkagi korralikult üle ujuja pea. Kuidas hoida niivõrd suure tiigi vesi puhas? Vastus on: valgeamuuriga – kalaga, kes sööb ära kõik taimse, nii et tiik ei kasva täis. Irma meenutab, et kalad pistsid pintslisse ka tema esimesed vesiroosid ning suudavad hetkega hävitada kogu muruniiduse, mis kokku kogutakse ja neile söödaks tiiki visatakse. Valgeamuurid tunnevad end sügavas vees hästi ja elavad talved kenasti üle.

Õhku on selles aias rohkem kui midagi muud, tänu sellele on aiavaated rahulikud ja maalilised.