Eva Luigas: kui aga nüüd tollastele “säästujõuludele” tagasi mõtlen, saan aru, kui rikkalikud ja südamlikud pühad need tegelikult olid.

Maakodu peatoimetaja meenutab oma lapsepõlve jõule, mil ajad polnud sugugi nii rikkalikud kui praegu. Kuigi jõulusagin ajab teda pigem närviliseks, plaanib ta siiski kodu jõulurüüsse seada ja jõule rõõmsalt tähistada.

Aastal, kui Eesti Vabariik iseseisvus, oli meie pere majanduslikus madalseisus. Samasugune olukord valitses tõenäoliselt enamikus Eestimaa peredes. Mäletan, et meisterdasin siis koju ja kingitusteks uhkeid pilliroost jõulukroone. Niisamuti poetasin kingipakkidesse isetehtud sülti, verivorste ja hoidiseid. Vaid lapsed said mingi pisikese poevidina, mis neil silmad õnnest särama pani. Ma ise olin natuke õnnetu ja häbenesin veidi oma naturaalmajandust. Kui aga nüüd tollastele “säästujõuludele” tagasi mõtlen, saan aru, kui rikkalikud ja südamlikud pühad need tegelikult olid.

Tunnistan, et rahaseisu paranedes pole ma jõule sugugi alati õhinaga oodanud. Kõik see trill ja trall ja kaubanduses katkematult kõlavad jõulumeloodiad on närvid mõnikord üsna õhukeseks kulutanud. Kuid ikka olen end avastanud turult kodu poole vaarumas, pilgeni toidukraami täis kandekotid sõrmi soonimas. Kui söögitegemisega pole ma suutnud piiri pidada, siis kodu rikkalikesse jõuluehteisse sättimisel on aastaid olnud vahe sees. Eks lapsed asutasid end juba oma elu peale ja pisikene puhkus pärast aastakümneid kestnud “päkapikusussipaanikat” oli teretulnud vaheldus.

Nüüd aga tean, et jõuluks saab meie kodu taas uhke kuue. Kindlasti toome tuppa jõulukuuse, kasvõi pisitillukese, sest kuidas me ilma selleta saaksime lastelastele silma vaadata. Lubasin endale, et teen jälle sama ägedaid jõulukroone kui 30 aastat tagasi. Samuti proovin teha samasuguse seade, mis Maakodu kaanel kuldselt uhkeldab. Nägin selle tegemist päris lähedalt ja võin kinnitada, et midagi rasket seal tõesti pole.

Veel saame ajakirja kaudu piiluda perekond Siilbeki oskuslikult renoveeritud tõllakuuri, millest on saanud unistuste kodu, ja meenutame raskeid aegu läbi ajaloo. Oma südamesse mineva loo räägib äsja maale kolinud Liia, kes usub endasse ja oskab elust rõõmu tunda ka tänapäevase veevärgita.

Selgub, et olgu ajad ja võimalused millised tahes, pühadest ja pühitsemisest osatakse siinmail alati rõõmu tunda. Kinnitan, et hiljem rasketele aegadele tagasi vaadates on põhjust enda üle uhkust tunda.

Soovin rahulikku jõuluaega kõigile meie lugejatele. Kohtumiseni juba uuel ja helgemal aastal!

LUGEJA KIRJUTAB

Tere!

Igas numbris on alati huvitavat lugemist. Eriti meeldib lugeda erinevatest ehitusnippidest,

vana mööbli taastamisest ja kokandus­nurgast leiab ka üht-teist kõrva taha panemiseks.

Novembrinumbris äratasid tähelepanu artiklid Krista Lensini loomadest ja lehemulla tegemisest.

Aime Riivik

***

Tervist!

Minu novembrikuu lemmiklugu oli Triin Hertmanni kodust. Kui vaimustav tulemus ja veel sellise lühikese ajaga. Kui hea mõte seda sõjaaegset maja sisustada 30ndate stiilis! Imetlen perenaise silma. Suurepärane!

Vaatan maja sisustamist ja jälle vaatan – küll on kodune ja armas! Armastan interjöörides tekstiili, sooje materjale ja värvitoone. Vanades asjades on oma lugu ja need on põimitud uutega, mis on ajastutruud.

Armas perenaine Triin, sa oled loonud imearmsa kodu, palju õnne selles sulle ja su lähedastele!

M. Tõnisson

***

Lemmiklugu oli “Lapsepõlveunistuse täitumine”. Triin on tubli noor, kes oma unistuse ellu viis. Kaunist elu selles vanavanaisa talus!

Ülle Kukk

***

Põnevat lugemist oli kaanest kaaneni, häid ideid ja vahvaid retsepte, mida peab järele proovima! Lemmiklugu oli “Lõpuks ometi maal!”.

Silvi Laurits

***

Ajakiri Maakodu on alati täis imeilusaid kodusid ja iluaedu. Alati imetlen neid töökaid peresid, kes oma kätega loovad muinasjutulise kodu. Olen ka ise kasvanud maal ja tean, kui palju vajab see kõik hoolt ja armastust. Jõudu ja jaksu teie toimetusele.

Kõik lood on head, aga kõige enam meeldis “Lapsepõlveunistuse täitumine”.

Ailia Rüütel