Vanarahva uskumused | Mida teha aastavahetusel, et jaguks nii leiba kui ka külluses raha
Tänapäeva aastavahetuse traditsioonide hulka kuulub suur söömine ning ilutulestik. Esivanematel oli aga märksa rohkem põnevaid kombeid ja traditsioone.
Mis puudutab koduseid toimetusi, siis on aastavahetus väga sarnane jõululaupäevaga: valmistatakse süüa, köetakse sauna ja külastatakse kirikut. Uskumuste ning kombestiku maagiline osa kulmineerub õhtul, öösel ja järgmisel hommikul.
Saunas käimist on põhjendatud vajadusega vana aasta mustus maha pesta või soovitatud saunas käia võimalikult vara, et töödega teistest peredest ette jõuda.
Vana-aastal toodi sisse uued õled või heinad, enamasti põhjendusega, et jõuluks tuppa toodud õled on liiga pudedaks muutunud. Õlgede lakke viskamise komme tulevase saagi ennustamiseks seostub siiski mõlema tähtpäevaga võrdselt. Loitsuliste ütluste kogum on vana-aastal isegi mitmekesisem („Rukki kasuks! Odra kasuks! Kaera kasuks!“ või „Kas rukkid kasvavad?“ jne.). Niisugustes loendites on esimesena nimetatud rukist kui kõige olulisemat leivavilja.
Aastavahetuse ööl jälgiti neid asju
Aastavahetuse ööl ei tohi tuld ära kustutada ega toitu laualt ära viia, muidu tuleb vaesus majja. Kel jalad nääriööl paljad, vigastab suvel jalgu; kes magama jääb, on kogu aasta laisk ja unine.
Taevavaatlus kuulub pigem vana-aastale. Tähistaevas ja selge öö tähendasid, et järgmisel aastal on laudas palju noori loomi. Tähistaevas võis tähendada veel head viljasaaki või heina-aega, rikkalikku pähkli- või kalasaaki. Peamiselt Saaremaal on olnud kombeks vana-aasta ööl õunapuid, kreegi- ja sarapuid raputada, et need saaki kannaksid. Saagikuse suurendamiseks on viljapuid ka suitsutatud.
Leiva ning vorstide kuulumist vana-aasta toidulauale on rõhutatud enam kui sealiha söömist. Nimetatud on seapead või seapeapoolt, seajalgu, seasaba.
Kui rahakott lauale panna, siis ei kao jõukus majast. Rikkust ja õnne toovad ka latika või karpkala suured soomused rahakotis ning nendest kaladest toit laual. Kalasoomuste alalhoidmine pidi tooma järgmiseks aastaks rahakülluse. See uskumus on ühine lätlastega ning neil populaarsem kui eestlastel. Rahajätku pidi andma isegi ubade ja herneste söömine.
Et ei tuleks leivast puudust, soovitati ahjuluud ja leivalabidas kriitiliseks ajaks tuppa jätta. Leiba ahjust välja võttes jälgiti, kas kellegi õnneks pandud kõrs on kõrbenud – seda peeti surmaendeks. Nääripäevaks küpsetatud leiva- või saiakaku nimetus on Saaremaal nääris.
Kui tahate saada hästi õnnelikuks ja soovite, et õnn teid igal pool saadaks, minge öösel aeda ning kallistage õunapuud. Veel parem – võtke ahjuluud ja pühkige õnn õunapuu otsast enda peale.
Mis külaskäikudesse puutub, siis vana-aasta õhtu ja öö on kodukeskse jõuluõhtuga võrreldes piirkonniti märksa seltskonnalembesem. Lääne-Eestit iseloomustab maskeeritult perest peresse käimine. Tuppa tulekul löövad nääripoisid pererahvast õlgedest keeratud nuudiga „erguks“. Üldistavat soovi „head uut aastat“ pole neis kuigi oluliseks peetud. Küll aga on jälgitud, et uksele saaks söega või kriidiga kirjutatud algava aasta number.
Uue aasta hommikuks olid omad tavad
Varane tule süütamine koldesse uusaastahommikul seostub taotlusega järgmisel aastal töödega ajalt toime tulla. Põrandapühkimine ja -pesemine sümboliseeris vabaks saamist eelmise aasta mustusest ja prahist. Teisalt on tuba pühkimast just hoiatatud, et pühkmete väljaviimisega vältida halba kontakti.
Viljasaagi endena on 1. jaanuari nagu teistegi talviste tähtpäevade päikesepaiste pigem hea kui halva tähendusega. Härmatis märgib head teraviljasaaki, head õnne, inimestele head tervist; sadu (lumi, rahe, vihm) tähendab vilja ikaldumist, inimestele tõbesid ja surma.
Palju vahvaid viise ennustamiseks
Populaarne ennustusviis on olnud ennustamine pühkmetel, sealjuures kuulatakse hääli. Peamised sümbolhääled on laudade kolin (surmaenne), koera haukumine (kosjad, pulmad), (aisa)kella helin (pulmad).
Ennustamisel kinga viskamisega heidetakse jalats käega üle õla või otse jalast ukse suunas (ka üle värava). Kui jalats kukub ninaga ukse poole, tähendab see viskaja või ühe pereliikme lahkumist (surma, meheleminekut, elukohavahetust, teenimaminekut).
Põhiliselt Lõuna-Eestis on levinud tuleviku ennustamine soolateradega. Kelle leivatüki või leiva alla pandud sool hommikuks sulab, sel on surma oodata. Sama tähendus on, kui (puu)lusikasse valatud vesi hommikuks kuivab. Surmaendena on käsitatud lumme torgatud teiba või kepi ümberkukkumist; viltuvajuminegi tähendab kepi panijale halba.
Kas armastajapaar jääb kokku või läheb lahku, seda ennustatakse kahe takupalli põlemapanemisega. Seejärel tuleb jälgida, kas mõlemad takupallid tõusvas õhuvoolus kerkivad või jääb teine maha, kas tõusevad ühekõrgusele, kas jäävad alla langedes lähestikku või tõukuvad üksteisest eemale.
Abiellumisealiste noorte ennustusmängus jälgitakse ka veenõusse ujuma asetatud söetükikeste, pähkli- või munakoorte, pudelikorkide, õmblusnõelte, paberlaevukeste liikumist. Nende „paatide“ lähestikku jäämine pärast vee keerlemapanemist on peatse abielu märk.
Pärast jõulupühi kasutatavad soovisõnad on „Head vana-aasta lõppu“. Uusaastal peetakse nii meil kui mujal oluliseks, et õnnesoovija oleks meesterahvas, sest siis on kogu aasta hea õnn. Samuti tuletatakse tänapäevalgi uusaastatoimetustes meelde, et kehtib põhimõte: nagu esimesel päeval, nii kogu aastal. Vara tõusmine tähendaks kogu aasta virge ja virk olla, vältida tuleb äpardusi, kurvastamist, tülitsemist, millegi kaotamist jne. Eriti tuleb hoiduda raha välja andmast.
Allikas: Folklore.ee
