Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa. Jõulukuused põletati koroonaeelsel ajal suuremates Eesti linnades, vahel koos uhke tuleetendusega.

Kuuskede põletamine


Selleks päevaks toodi tuppa veel uued õled, heinad või põhud. Kolmekuningapäeval oli eriti Lääne-Eestis kombeks jõuludega sarnane lõbutsemine ja maskeeritult perest peresse käimine kõige enam karu, kure või kolme kuninga kujul. Kolmeks kuningaks nimetasid end perest peresse õlut maitsma tulnud mehed.

Kõrvutavalt jõulupühade ning nääripäevaga on eestlased kolmekuningapäeva nimetanud ka kolmanda(te)ks jõulu(de)ks. Leivu keelesaare eestlastelt on pärit tähepäeva või tähtepäeva nimetus. See viitab Jeesuse sündi kuulutavat tähte käes kandvate nn. tähepoiste perest peresse käimise kombele. Sama nimetust tuntakse ka Lätis.

Uba või hernes piruka sees

Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.

Tööde ja toimetuste osas ei erine kolmandad jõulud esimestest ega teistest. Mainitud on ketruse keeldu, oluliseks on peetud tõrjemaagiliste ristide tõmbamist ustele, akendele jm., et kurjad jõud sisse ei pääseks. Teateid on pühkmete väljaviimise keelust. Öösel vastu kolmekuningapäeva pidi tuli toas põlema, ei tohtinud palja jalu olla, jne.

Venemõjulises Ida-Eestis on puust, õlgedest või peergudest ristikesi valmistatud; neid pandi ukse või salve kohale, ka rukkipõllule. Saaremaa erijoon on viljapuude raputamine ööl enne kolmekuningapäeva, et puud hästi viljuksid.

Kaevuvesi muutub keskööl viinaks

Jõulutoitu pidi jätkuma süüa ka kolmekuningapäeval. Selle päeva toitude seas on nimetatud tanguvorsti, harvemini ube-herneid ja seapead. Jõululeib, mis kogu jõuluaja puutumatult söögilaual oli seisnud, pandi nüüd kariloomade jaoks hoiule. Üsna populaarne on uskumus, et kaevuvesi keskööl viinaks muutub. Teateid sellest on siiski poole vähem kui seoses uusaastaööga.

Kristiine ja Tallinna Kesklinna linnaosad korraldasid tulešhow Talvetuli 28.01.2018

Päevade pikenemist konstateerib vormel „päev läheb kukesammu võrra pikemaks“. Siitpeale pidi hakkama lutsu kudemisaeg, plaanitseti jääalust kalapüüki. Tähistaevas ning selge hommik kuulutab head viljasaaki, päikesepaiste ning külm head heinaaega. Rahva arvamises on sel päeval nimelt külm ilm.

Lääne-Eestis tähendab hommikune härmatis head pähkliaastat, mujal head teravilja-aastat. Kui tuuletu ilm vana-aasta ööl tähendab läänesaartel kehva pähkliaastat, siis vaikset ilma kolmekuningapäeva eelsel ööl on peetud, vastupidi, enamasti saagisoodsaks.

Tulevikuennustuste seas on kõige populaarsem õnnevalamine sulatinaga. Jälgiti ka, milline on veest välja võetud tinakämbu pind: säbruline pind tähendas õnne ning head elu, tume värv muret, jne. Sümbolesemetest on nimetatud arhiiviteadetes kirstu, risti (tähendab surma, matuseid), hälli (lapse saamine, sünd), sõrmust (abiellumine), voodit (pruudiks saamine, pruudi leidmine), laeva (reisimine), otra (põllumeheseisus), püssi (soldatiseisus), hobust (pulmad, ratsaväelase seisus), roose (hea õnn), peent tinaräbu (raha, rikkus).

Arusaam aastavahetuse tähistamise lõpust leiab tänapäeval väljenduse populaarseks saanud ütluses, et head uut aastat võib soovida kolmekuningapäevani. Sellele lisatakse mööndus, et kes soovib pärast seda, peab „pudeli tegema“.

Jüri Kuuskemaa kunstist

Vanas kunstis kujutati Idamaa tähetarkasid kroonitud kuningatena. Kuningate nimed Balthasar, Caspar ja Melchior on leitud Ravenna mosaiigilt aastast 555. Vanim, Melchior, on sõime kompositsioonis põlvili, andes üle kingitusena kulda - võimu, rikkuse ja igaviku sümbolit. Keskealine Balthasar kingib lapsele Jumala läheduse ja inimkonna võrdumina viirukit. Tumedanahaline Caspar hoiab käes mürri - harduse ja kannatuse sümbolit. Kingitused võivad märkida ka sündinud lapse kolme omadust: kuld on kuninga, viiruk preestri, mürr arsti märk. Tarkade algupära kohta on mitmesuguseid arvamusi. Nad kas olid babüloonlastest tähetargad ja tähtede järgi ennustajad või iraanlastest Meedia preestrisuguvõsa liikmed või uuemate uurimuste järgi hoopis Pärsiast pärit ülikud.

Kolme Hommikumaa targa maiseid säilmeid arvatakse olevat Kölni toomkirikus kuldses sargas. Samas on Stefan Lochneri altarimaal “Kuningate kummardamine”.

Allikad: Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaas ja Eesti Rahvakalender

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena