“Mäletan täpselt, et see oli kaheksa aastat tagasi augustikuus ühel pühapäeval. Oli juba peaaegu öö, kui ma portaalist kuulutusi sirvisin ja jälle seda maja nägin. Koht oli juba mõnda aega müügis olnud. Saatsin Martinile lingi ja ütlesin poolnaljaga, et see oleks sulle paras väljakutse. Siis läksime magama. Esmaspäevaks olin mina juba asja unustanud, aga Martin laekus ühtäkki poolest lõunast koju ja teatas, et nüüd läheme seda kohta vaatama. Ma ei osanud ähmiga mingiks maale minekuks valmistudagi. Nii nagu olin, lühike suvekleit seljas, istusin autosse ja sõitsime kohale,” meenutab Mari-Ann.

Jaga
Kommentaarid