Eva Luigas: kevadärevus sunnib mõnest aianduslikust veebipoest järjekordset ostu tegema

JUHTKIRI • LUGEJA KIRJUTAB

Noorena tähendas 1. märts mulle hoolimata valitsevatest ilmaoludest vankumatult kevade algust. Viskasin talveriided uhkelt nurka, panin õhukese palitu selga ja läksin linna peale patseerima. Tagajärjed ei lasknud ennast kaua oodata ning veetsin seejärel vähemalt nädalakese tõvevoodis. Nii igal aastal.

Näib, et aastad on mu käitumismustrit muutnud – kas just mõistlikumaks, on iga lugeja enda otsustada. Nüüd lähen kevadeootusest rahutuks juba jaanuaris-veebruaris. Tunnen, kuidas ärevus mu üle võimust võtab, ja ainus viis kevadet mingi nipiga lähemale lohistada on … teha mõnest aianduslikust veebipoest järjekordne ost.

Kolleegid juba teavad, et ohkele “Tahaks midagi osta!” järgneb nädala-paari pärast võidukas sõnum, kus kõik mu uued ja täiesti h ä d a v a j a l i k u d seemned-tööriistad-vidinad fotodena kaasa on pandud. Kuid ega veebitoimetaja Heli ega peatoimetaja Kadri minust palju maha jää – kui viimati oma seemneoste võrdlesime, oli minul kõige kesisem saak. Tookord otsustasime, et viime sisse rubriigi, kus kõiki neid kaubanduslikke leide lugejatega jagame. Esimese linnukese rubriigist “Aednikule vajalik” leiate juba sellest ajakirjanumbrist.

Õnneks liigub aeg vääramatult kevade suunas ning hiiglaslikud lume­hunni­kud mu suvekodu õuel hakkavad tasapisi sulamise märke näitama. Olen käinud neid ka paar korda laiali riisumas ja rehavarrega augusta­mas, et maapinnale pisutki õhku anda. Muidu võib juhtuda, et lille- ja murutai­med enne jäise katte lõplikku sulamist õhupuudusest hukka saavad.

Kevade algus ongi tavaliselt üks ärev uudistamise aeg. Kuna eelmisel aiandushooajal pühendusin püsilillepeenarde ümbertegemisele, on põne­vus suur – kas tuunitud taimevalik ennast ikka õigustab ning kas need lillesibulad, mille muldatorkamine mul veidi hilja peale jäi, lõpuks ikka tärkavad?

Tulevase suvilahooaja aga pühendan rohkem ehitamisele, sest mu tähele­panu on viimastel aastatel olnud liialt aiateemade poole kaldu ning maja ja kõrvalhooned vajavad hädasti kõpitsemist. Õnneks on Maakodus läbi aastate olnud just ehitusteemadel palju juttu, seega kraamin paar viimast aastakäiku välja ja töötan need uuesti läbi. Suvele loodan aga vastu minna juba ülevärvitud majaga ja kes teab, äkki jõuan enne jaanipäeva ka majaesise terrassi valmis ehitada… Nagu isegi aru saate, plaanid on mul suured!

Lugeja kirjutab

Eelmises ajakirjas palusime kirjutada, milline lugu puudutas teid kõige enam. Võitjaks osutus Leini Uusmees Järvamaalt. Palju õnne! Teie saate kingituseks Tarmo Vahteri raamatu “Võitlus tuleviku pärast. 1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood”.

Tere!

Lugesin veebruarikuu Maakodu peaaegu kohe kaanest kaaneni läbi. Nii palju põnevaid ja inspireerivaid lugusid oma kodude ja maakodude leidlikel lahendustel taastamisel ja ülesehitusel! Mida kõike küll pole Eestimaal ehitatud ja taastatud! Kalurimaja, mis vanaema sünnikoht, kodukontor otse koduõuel, Vaskna turismitalu jt – kõik see on töökate ja toimekate eesti inimeste vaev ja lõputu tegutsemine. Sinna Vaskna turismitallu plaanin suvel kindlasti minna uudistama! Ka Puutoa dendroparki tahaks vaatama minna! Tublid ja ettevõtlikud inimesed!

Aga minu lemmiklooks on hoopiski artikkel “Linnapreilist maanaiseks ja sellega rahul”. Hakkajad ja tublid inimesed! Küll see armas pesakene ka väljast korralikumaks saab, kunagi ei saa ju kõik korraga valmis. Peaasi et pere ise rahul! Edu ja jõudu ning õnne neile!

Kindlasti proovin ka Teie pidupäevalaua retsepte! Eriti huvitavad tunduvad igasugu kalaga retseptid, kook ja sinimustvalged ploomid.

Leini Uusmees Järvamaalt

***

Olen Maakodu tellija juba selle ilmumise ajast – ikka väga kaua. Meeldib lugeda ta alati otsast otsani läbi. Kõik on väga huvitav.

Seekord võitis mu lemmiku koha võimas maajalg. Sain laadalt möödunud aastal selle taime, tundsin ta erilist lõhna, aga ei teadnud taime suurest väest siis veel mitte midagi. Nüüd saab temast üks mu lemmikravimtaimi.

Olge terved!

Sirje Väär

Tere!

Mind paelus lugu “Kontor koduõuel”. On ikka tänapäeva noortel mõtteid ja tahet seda kõike teha.

Kuna ilmselt kodukontor on tulnud, et jääda kauemaks, on igati teretulnud mõte rajada 18ruutmeetrilisele pinnale uus hoone. Kõik on läbi mõeldud viimse võimaluseni ja ka väga maitsekalt kujundatud. Sinna mahub garderoobinurk, kontorilaud, maalistuudio kööginurk ja diivaniga puhkeala. Väike kaminahi kütteelemendina. Kõik on väga omanäoline ja originaalne. Tasub kõigil mõelda.

Samuti oli hea lugemine “Linnapreilist maanaiseks”. Elu maal on ju midagi muud kui närvilistel linnakividel oma aega veeta.

Getri ja Üllar koos oma nelja lapsega ja toredate koertega naudivad elu Setomaal, mitte enam Sindi väikeses korteris.

Palju on veel ka teha, aga küllap kõike jõutakse. Hingesoojust õhkub Getri väljaütlemisest: “Oleks võinud ammu maal elada!”

Imetlesin toredaid ja värviküllaseid säntpooliaid, millest paljusid polnud kunagi näinud.

Võimsast maajalast polnud ma ka kunagi varem kuulnud. Sünnipäevalauale teeksin kindlasti kohvikoogi ja prooviksin kolme lihtsat retsepti heeringast.

Oli palju põnevust ja uudsust, aga kui midagi täienduseks pakkuda, siis võiks ajakirjas olla ka mõni nurgake pühendatud põnevatele käsitöötoodetele, sest talvel on ju veidi aega ka nende jaoks.

Teguderohket aega ajakirja tublidele tegijatele!

Ruth Riivald

***

Meeldis väga lugu “Kingiks saadud kalurimaja”, sest kõik vana on säilitatud väga tõetruult. Tublid noored inimesed, kes sellise tee on valinud.

Sarnaselt võib iseloomustada ka artiklit “Linnapreilist maanaiseks ja sellega rahul”. Meeldisid ka kõik nõuandelood aia- ja toataimede kohta ning “Koduaed kui dendropark”. Viimane just selle poolest, et inimesed on ära kasutanud oma teadmised ja taimed on teadlikult valitud.

Väga tublid on kõik tegijad!

Ilusat kevade ootust,

Reet

***

Selle numbri lemmikuks oli lugu toataimedest ja nende hooldamisest. Eriline tänu autori viitele toataimede poputamise kohta käepäraste vahenditega – seda tõepoolest ei teadnud.

Samuti loen alati huviga Eva Luigase näpunäiteid. Seekordne seemnepakkide korrastamine ja idandamise kontrollimine tuleb kindlasti ka endal ette võtta.

Tervitusi Pärnust

Ulli Kõrge-Ottender

Tere!

Maakodu on üdini huvitav ajakiri ja väga raske on välja valida seda ühte ja ainust. Kõige huvitavamad on vanade maamajade taastamised-päästmised.

Kõige rohkem meeldis lugu “Kingiks saadud kalurimaja”. Uskumatu, kui tublid ja entusiastlikud on inimesed – kakskümmend aastat ise taastada vana maja võimalikult sellisena, kui ta kunagi oli! Väga rõõmustav on näha, et vanad palkseinad ja laed on puhastatud ning jäetud naturaalseks. Sageli tahetakse seinad-laed sirgeks ajada (vahel isegi kipsplaatidega), mille tulemus on väga igav. Selliseid taladega lagesid nagu selles majas, näeb väga harva. Kaasajal igatseme rohkem valgust ja suuremaid ruume kui vanasti, aga palkmajas on see päris keeruline ülesanne, sest palkseinte lammutamisel on vaja väga hoolikalt arvestada, kuidas nad on omavahel seotud, et hoone laiali ei laguneks ja kandevõime säiliks. Siin on see väga hästi välja tulnud.

Ise taastades ja taaskasutusmaterjale eelistades saab mõnusalt armsa maamaja, kuhu tahavad kõik sõbradki külla minna.

Sarnane inspireeriv lugu on ka “Linnapreilist maanaiseks”, kus noor tubli pere äratas ellu õnnetult üksi jäetud maamaja Setomaal. Mõnus palkmaja on jällegi ise kaunilt remonditud ja seal saavad nüüd neli väikest õnneseent ringi joosta puhtal murul loodushäälte seltsis, eemal linnakärast. Mind teeb natuke murelikuks, et lastega peres kasvab kaks kaukaasia lambakoera...

Selles artiklis oli palju äratundmisrõõmu, sest minusugune põline pealinna tüdruk elab ka nüüd maal, mitte kaugel Setomaast, remondib koos kaasaga vana talu.

Riina Saavik