
Seda ilusat erinumbrit on olnud erakordselt raske teha. Mitte sellepärast, et meil oleks vähe lugusid, vaid meie mõtted ja südamed on iga päev, iga tund ukrainlastega, kelle kodumaal käib Venemaa verine, julm ning barbaarne sõda. Selle taustal tundub kõik muu kuidagi tühine ja mõttetu...
Vaadates igapäevaselt sõjauudiseid, nähes inimeste kannatusi ja maatasa pommitatud linnu, tundsin ühel hetkel, et mitte ise hulluks minna, vajadust teha midagi, mis mõtted mujale viiks. Võtsin seemnekarbi ja sundisin end tegutsema. Segasin kokku külvimulla, täitsin külvikastid ja panin idanema suvelille- ja köögiviljaseemneid. See töö nõuab piisavalt tähelepanu ja keskendumist, et kas või hetkeks unustada kõik muu. Mullaga mängimine maandab pingeid ja iga mulda poetatud seemnega tundsin, kuidas meel rahuneb.
Seemneid külvates rändas mõte ka Eestisse tulnud Ukraina sõjapõgenikele. Paljud neist saavad tööd meie põllumajanduses, kuid paljud on sunnitud töö leidmise nimel pealinna elama jääma. Ehk tasub neil, kel põllud söötis ja maad ülearugi, anda see kasutamiseks Ukrainast tulnud sõjapõgenikele? Nad saaksid kasvatada pere jaoks köögivilja ja muud maitsvat. Või laiendada kartulimaad ja kutsuda nad talvekartulite eest appi neid maha panema ja üles võtma. See aitaks sõjakoleduste eest pääsenutel Eesti ühiskonda hõlpsamini sisse elada ja ka muremõtteid eemale viia.
Me ei tea veel hetkel, mil neid ridu kirjutan, millal ja kuidas see sõda lõpeb. Üks on aga selge: ka meil endil läheb raskeks. Maailma viljaaida Ukraina põldudel on tankid, pommid ja kütusereostus. Venemaa ja Valgevene, kust põllumehed seni väetised hankisid, on totaalses isolatsioonis, ja õigustatult.
Sel suvel olgu igas kodus üks peenranurk päevalilledele ja rukkililledele, aga kindlasti võiks kasvatada ka toitu – köögi- ja juurvilju. Isegi nuputan, kui palju peaksin murupinda peenardeks kaevama, et rohkem juurvilju maha panna.
Meie tänavune Suvi Aias erinumber sai tore ja sisukas, täis erinevaid ja vajalikke lugusid. Usun, et leiate siit häid ideid, mõtteid ja ka silmailu, sest äreval ajal vajame me seda väga.