Esimesi Euroopasse jõudnud tulbisibulaid peeti köögiviljaks, tulpide ajalugu on kirju
Pikima aiandusliku ajaloo ja traditsiooniga sibultaimede perekond on tulbid. Nende võidukäik sai alguse juba sajandeid tagasi, Pärsia riigi ja Ottomani impeeriumi ajal.
Tulpide looduslik kasvuala on Kesk-Aasias ja Vahemere ümbruses, ent tänu tohutule populaarsusele kasvab neid looduses kohastununa ka mitmel pool Euroopas. Looduslikud liigid kaunistavad kuiva kliimaga steppe, mäenõlvasid, kõrbeid ja poolkõrbeid, harva leiab neid põõsastikest ja metsadest. Liikide arv on vaieldav, erinevate autorite järgi on neid alates 50–60st kuni 113ni.
Hollandi suurfirmade eestvedamisel on aretatud tuhandeid sorte, paljud neist on küll igaviku hõlma vajunud, ent siiski on maailmas liikvel hoomamatult palju eriilmelisi tulpe. Väidetavalt olid esimesed tulbisordid ‘Cafe Lale’ ja ‘Cavala Lale’, tänapäeva sordinimede kirjusus võtab aga silme eest suisa virvendama. Õnneks meeldib inimesele kõike süsteemselt näha, rühmitada ja kategoriseerida, nii on ka tema aretatud sordid jagatud 14 sordirühma ja ühe liigirühma vahel.
