Kavas oli mullu märtsis uksed lahti teha, aga koroonapiirangute tõttu kohapeal süüa ei tohtinud. Neiud tahtsid pakkuda pühapäeviti brantši ehk hilist kogu päeva hommikusööki. Selle menüüs pidid kindlasti olema sõõrikud, mis olid juba lapsepõlvest lemmikud.

Selleks et koroonaajal n-ö pildile saada, tehti kaks kuud järjest iga nädalavahetus 400–500 suurt sõõrikut ning käidi neid Otepääl, Põlvas, Võrus ja Tartus auto pakiruumist müümas ning räägiti ka peagi avatavast restoranist. Asi tasus ennast ära.

Mis on Kodase restorani saladus, et kliendid seda nii väga armastavad?

Jaga
Kommentaarid