Ärgem tapkem lepatriinusid
Tõnu Tamm, kes on tänavu oma kartulipõllult ära korjanud tuhandeid kartulimardikaid, on näinud ka seda, kui palju on kartulipealsetel lepatriinusid.
Lepatriinud on tuntud selle poolest, et nad röövtoiduliste putukatena tarvitavad toiduks lehetäisid ja paljusid teisi väikesi elukaid, kes aiapidajate meelest nende saaki rikuvad.
“Ma loen ajalehest, kuidas isegi mehed, keda targaks pean, kasutavad kartulimardika tõrjeks kemikaale. Kas nad ei mõtle, et sellega ühtlasi lepatriinusid tappes nad ainult süvendavad oma aias kahjuriprobleemi,” rääkis Tõnu Tamm.
Lepatriinu ei söö kartulimardikat, kuid kartulilehtedelt leiab ta toiduks teisi putukaid või mune ja samuti võib ta kartuli lehtedele ise muneda. Kuna nukkumisstaadiumis lepatriinu sarnaneb mõneti kartulimardika tõuguga, on mardikanoppijad neid isegi segi ajanud.
Mujal maailmas on lepatriinusid ka spetsiaalselt paljundatud, et neid aedadesse elama panna.
Erinevalt mõneti levivast arvamusest lepatriinud inimest ei hammusta. Nende esijalgadel on näärmed, mis ärrituse puhul eritavad hemolümfi, mis võib inimese nahka ärritada. Kes heast peast lepatriinu kinni püüab, võibki tunda saada, et see ilus putukas just nagu hammustaks.
