Armastusväärsed härjasilmad

Tänu intensiivsele aretustööle on härjasilmade sortiment oluliselt suurenenud, mis võimaldab neid varasemast märksa mitmekülgsemalt kasutada.

Härjasilmad võivad olla püsilillerühmas tagasihoidlik partner paljudele muudele liikidele, tõstes neid paremini esile ning olles vahendajaks erinevatele värvustele. Aga on ka sorte, mis oma huvitava värvi ja vormiga nõuavad endale täit tähelepanu. Härjasilmad õitsevad alates juunist-juulist kuni septembri lõpuni.

Harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare)

On kirjalikke andmeid, et teda kasvatati kultuurtaimena aedades juba 17. sajandil. Tänapäeval see liik enam aiataimena olulist osa ei mängi, küll aga on tuntud paljud temast aretatud sordid.

Vana, kuid endiselt soositud on 60–70 cm kõrguseks kasvav ‘Maikönigin’. Väga rikkaliku õitsemisega paistab silma tumeroheliste sulgjate lehtedega 60 cm kõrgune ‘Filigran’.

Vaid 20–30 cm kõrguseks jäävad ‘White Knight’ ja ‘Snow Lady’. Mõlemaid soovitatakse kiviktaimlasse ja potililleks.

Seemnetega paljundatavate sortide kõrval on mõned, millest saab sordiehtsaid järglasi vaid vegetatiivse paljundamisega. Selliste hulka kuuluvad suureõieline ja seisukindel 50 cm kõrgune ‘Maistern’ ning huvitavate spaatlikujuliste keelõitega ‘Löffelstiel’. Veel möödunud sajandi keskpaiku tunti ka mitmeid hariliku härjasilma täidisõielisi sorte, praegu neid enam ei pakuta.

Kõik härjasilmad on suhteliselt lühiealised taimed, mõne aasta järel vajavad nad uuendamist-noorendamist külvi või jagamise teel. Nad eelistavad lahjemat mulda, liiga rammusas maas manduvad nad kiiremini.

Suureõieline härjasilm (L. x superbum)

Tema aretamisel on peamist rolli mänginud Püreneedest pärit suur härjasilm (L. maximum) ja Portugalis kasvav Chrysanthemum lacustris.

Esimene hiigelsuurte õitega sort ‘Perfection’ ilmus müügilettidele 1895. aastal Saksamaal. Enamik 20. sajandil aretatud sortidest on ikka veel turul, mis annab tunnistust aretustöö kõrgest tasemest. Tänapäeval pääsevad uued sordid ainult siis löögile, kui nad pakuvad tõepoolest midagi erilist.

Ka selles rühmas on nii generatiivselt (seemnetega) kui vegetatiivselt paljundatavaid sorte. Viimasel ajal on näha suundumust seemnetega paljundatavate poole.

Lihtõielistest seemnetega paljundatavatest sortidest on ilmselt kõige tuntum lumivalgete suurte õitega ‘Polaris’, mis kasvab kuni 120 cm kõrguseks. Armastatud on ka umbes 100 cm kõrgune säravvalgete suurte õitega ‘Alaska’. Väga hinnatud on aastakümneid turul püsinud 30–40 cm kõrgune ‘Silberprinzesschen’, mida meelsasti kasutatakse kiviktaimlas.

Nimetatud sorte on lihtne kasvatada. Kuna tegemist on valgusidanejatega, kaetakse külvid vaid kergelt mulla või vermikuliidiga. Kevadine külv tagab taimede korraliku arengu suvel ning hea õitsemise järgneval aastal. Ka juunist augustini pole külviks veel lootusetult hilja.

Pikem iga ja eriti suured õied

Täidis- ja pooltäidisõielisi sorte on seni valdavalt paljundatud vegetatiivselt. Praegu püüeldakse aga selles suunas, et neidki saaks seemnetega paljundades sordiehtsana säilitada.

Üks tuntuimaid saavutusi selles vallas on 60–70 cm kõrgune ‘Snowdrift’, mille seemikute seas on suur protsent täidisõielisi taimi. Õied on kreemikad, läbimõõt 6–7 cm. Sort sobib peenrale, tugevate varte tõttu ka lõikelilleks. Selle suuna aretised on veel ‘Exhibition’, ‘Zusanna’ ja ‘Marbecker Riesen’.

Kuigi üldiselt on härjasilmad piiratud elueaga, on ka teistest märksa pikaealisemaid sorte. Nende hulka kuulub vegetatiivselt paljundatavate rühmast 1928. aastal aretatud ‘Gruppen­stolz’ – 60 cm kõrgune kompaktne rikkalikult õitsev sort. Vanema sortimendi hulgast hinnatakse kõrgelt ka suureõielist 80 cm kõrgust ‘Beethovenit’.

Aretustöös on pidevalt rõhku pandud eriti suurte õitega sortidele. Aastakümneid tuntud ‘Harry Pötschke’ on umbes 100 cm kõrgune. Ta õitseb teistest pisut hiljem, õied on kuni 20 cm läbimõõduga ning sobivad hästi lõikeks. Suurte õitega (15 cm) paistavad silma ka ‘Saturn’, ‘Manhattan’ ja ‘Riesenrad’.

Head naabrid

Härjasilmade tähtsust püsilillepeenral ei saa alahinnata, oma valgete õitega loovad nad ühenduslüli erivärviliste partnerite vahel.

Härjasilmade heade naabrite hulka kuuluvad näiteks spektri sinisest poolest kukekannus, suureõieline kellukas, pikalehine mailane, metssalvei, lupiinid. Punaste-roosade toonide esindajatest on head kaaslased floksid, murtudsüda, monardad, loitev tulinelk, kollastest päikesesilmad ja kuldne piimalill.

Nende ning paljude teiste partneritega saab kujundada igaühe maitsele vastavaid kirjusid püsilillenurki.

On sorte, mis oma silmapaistvate õievormide ja -värvidega vääriksid teistega võrreldes rohkem esiletõstmist. Nende hulgas on rida täidisõielisi aretisi, mida tuleb vegetatiivselt paljundada.

Erilised sordid

Väga laialt levinud on tihedalt täidetud õitega umbes 70 cm kõrgune ‘Wirral Supreme’, mis sobib hästi ka lõikeks. Pooltäidisõieline 100 cm kõrgune ‘Schwabengruss’ on pikkade välimiste keelõitega.

Väga kaunis on 100 cm kõrgune ‘Eisstern’, tema õied on tihedalt ühtlaselt täidetud, moodustades ilusaid poolümaraid padjandeid. Hästi täidetud õitega ‘Aglaia’ kasvab 60 cm kõrguseks ning vajab pisut toitaineterikkamat mulda.

Kollasetoonilistest väärib esiletõstmist juba üsna ammu tuntud 70 cm kõrgune lihtõieline ‘Sonnenschein’. Ta on huvitava värviga, kuid teistest pisut nõudlikum. Äsja turule tulnud 50 cm kõrgusel sordil ‘Goldrausch’ on heledad sidrunkollased täidisõied, mis õitseaja lõpuks veidi pleegivad. Taimed õitsevad rikkalikult ning jäävad ka tugevate vihmadega seisukindlaks.

Täidisõielised sordid on lihtõielistest veelgi lühema elueaga. Äraõitsenud taimed tuleb õigeaegselt tagasi lõigata. Paljundamiseks saab kasutada alusel arenenud võrseid, puhmikut võib ka lihtsalt jagada.

Ajakirjast Gartenpraxis refereerinud VIRVE ROOST

Referendi märkus. Eestis nimetatakse härjasilma sageli ekslikult karikakraks. Võtkem teadmiseks, et meie looduses kasvab tõesti kaks liiki karikakraid – valge ja kollane, mis botaaniliselt
kuuluvad hoopis teise taimeperekonda. Härjasilmadest erinevad nad väiksemate õite ja teistsuguse lehestikuga.