Ebaharilik harilik mänd
Meie pärissuvi kestab ainult mõne kuu. Ja seejärel on enamik puid-põõsaid taas nukralt raagus – metsa, parki ja aeda elustab ainult okaspuude haljus.
Just tänavusel lumeta talvel paistab okaspuude erinev võrakuju ja värvus hästi silma.
Vaadake jalutades või ringi sõites (nii, et see roolikeeramist ei sega) kas või meie tavalist harilikku mändi.
Üsna varsti märkate, et ühel puul on okkad tumerohelised, teisel sinakashallikad, kolmandal aga särahtab päikesepoolsel küljel kollakas toon. Ja mis imelik – kevadel muutuvad need kollasekirjud puud taas roheliseks.
Ning mõni teine, talvel “normaalselt” roheline mänd kasvatab kevadel noored kollased okkad ning püsib kuni külmadeni kollaselaiguline. Mõnikord ei muuda värvi kogu puu, vaid ainult mõni oks.
Aednikud on selliseid kõrvalekaldumisi ammu tähele pannud ja välja valinud (või kloonimise teel edasi arendanud) hulga erineva okkavärviga hariliku männi sorte.
Nende teadmistega varustatult saab oma aeda huvitavamalt planeerida, tuues sinna erksamaid värvikombinatsioone.
Ka puukoolis oskate nüüd kevaditi lahtisema pilguga ringi kaeda ja uurida, sest ega niisuguseid sorte päris igalt poolt leia. Võtame hakatuseks kas või sellesama meie hariliku männi.
Talveks kuldkollaseks
Talikollastest männisortidest on vanim juba üle 100 aasta tuntud ‘Aurea’ – loodusest leitud vorm, mille tuhmrohelised okkad talvel muutuvad kuldkollaseks.
Mida külmem ja päikesepaistelisem talv, seda intensiivsem selle sordi toon on.
See sort ei ole eriti kiire kasvuga, kümmekonna aastaga saab paari meetri kõrguseks ja sobib nõnda ka väiksemasse aeda.
Päris oranžiks värvub talvel umbes 15 aastat tagasi Saksamaal saadud sort ‘Jakutsk’. See sort on meil veel haruldane.
Teine vähe levinud, aeglasekasvuline sort on Suurbritannias saadud kuldkollane ‘Gold Coin’. Selle okkad jäävad ka suvel kollakaks, kuigi suvine värvitoon on hulga kahvatum. Puu kasvatab endale kümne aastaga paari meetri kõrguse laipüramiidja võra. ‘Gold Coin’ on tuntud ainult umbes 35 aastat.
Peaaegu sama vana on ka Hollandis aretatud ‘Wintergold’. See sort sirgub kuni kümne meetri kõrguseks, aastane juurdekasv jääb 10–20 cm piiridesse.
Segadus sordinimedega
Eelmisega samasugust nime kannab ka üks mägimänni sorte: ‘Winter Gold’ (tihti seisab etiketil ekslikult ‘Wintergold’) on Hollandist pärit aeglasekasvuline mägimänd.
Kümne aastaga kasvab see umbes meetri kõrguseks ja poolteist meetrit laiaks. Neid andmeid võib enam-vähem tõeseks pidada, sest sordil on vanust juba üle 50 aasta.
Nooremate sortide puhul ei oska vist keegi täpselt öelda, kui suureks need sirguvad. Arvatakse näiteks, et Saksamaal 1980ndate keskel saadud mägimänd ‘Carsten Wintergold’ või lihtsalt ’Carsten’ kasvab kümne aastaga ainult 25 cm kõrguseks.
Aga kui kõrgeks ta lõpuks ikkagi saab? Kindlasti oleneb kasv ja okkavärv natuke ka kasvupaigast. Ka tüvikpuuna on ‘Carsten’ kiirema kasvuga, sirgudes suvega 5–6 cm.
Aeglasekasvulised sordid ongi meil kenamad tüvikutena, siis paistavad nad silma ka lumerohkel talvel. Mänd on teatavasti rabedate okstega ja murdub lume all kergesti. Tüvikpuud on lihtsam ka raskest sulalumest puhastada.
Soojad ilmad petavad ka taimi
Tänavu ei taha ‘Carsten’ kuidagi kollast jumet võtta, sest külma poolest on ilm ju veel sügisene. Muidu värvub ta üsna tugevasti, näidates isegi oranžikat varjundit. Alles maikuu alguses, kui noored kasvud juba silma paistma hakkavad, taastub roheline värv.
Natuke varem läheb roheliseks mägimänni sort ‘Orange Sun’. Sellel sordil värvub kollaseks ainult okaste ülemine kolmandik. Suvekuudel on kogu okas jälle roheline.
Samamoodi käitub ka mägimänd ‘Dezember Gold’, ainult temal on okkad ühtlasemalt kollased. Seegi sort kasvab kõigest poole meetri kõrguseks ja sobib ka pisemasse aeda.
Juuresolevad fotod sortidest ‘Carsten Wintergold’, ‘Orange Sun’ ja ‘Dezember Gold’ on tehtud meie aias Kubjal.
