"Kaugemale metsasügavusse minekuks on vaim küll valmis nagu varemgi, aga ihu ei tule enam järele. Tohtrid nimetavad sellist seisust sageli ealiseks iseärasuseks. Olulisel määral just sellest tingituna sai näituse pealkirjaks – Kodukandi ÕIED LÄHIVAATES," ütles piltnik.

Päris fotograafiks Enn Lumet ei julge ennast nimetada. "Pildistamist alustasin 70-ndate algusaastatel. Suhteliselt hilja, umbes 35-aastaselt. See võib olla üks põhjustest, järjekindluse puudumise kõrval, miks minust päris loodusfotograafi ei saanud. Ma pole ennast ise selleks kunagi pidanud – ega siis pelgalt looduse pildistamine ei tähenda veel loodusfotograafiks olemist."

Parema meelega nimetaks ta end lihtsalt looduspiltnikuks, sest see tundub vähem pretensioonikas.

Üle kolmekümne aasta töötamist ajakirja Eesti Loodus toimetuses kunstilise toimetajana viis Lumeti sõnul iseenesest selleni, et loodus (taimed iseenesest mõistagi seal hulgas) mööda külgi maha ei jookse.

"Küllap mängis oma osa ka hilised õpingud Luua metsakoolis (tookord Kaarepere sovhoostenikum). Seal tuli üheks arvestuseks esitada herbaarium. Selle koostamise käigus sain lähemalt tuttavaks päris paljude taimedega ja nende pilkuköitvate õitega," selgitas Lumet.

Näitusega tähistab piltnik ka oma 75. sünnipäeva."Kingitus iseenesele. Päris tore ju."