Kogu taimel on iseloomulik kamprit meenutav lõhn, mis avaldub eriti tugevasti taime murdes või muljudes. Mõnele inimesele võib see lõhn isegi meeldida, enamikule aga mitte. Samuti ei meeldi see kariloomadele ja nad jätavad taime puutumata. Sellesama aromaatse kamprilõhna tõttu on soolikarohtu edukalt kasutatud taimekahjurite tõrjeks.

Teda võib istutada aeda lille- ja köögiviljataimede lähedusse, kus ta peletab eemale kahjurputukaid takistades nende toitumist ja munemist (kartulimardikas, kapsaliblikas, kapsakoi, õunamähkur). Samuti võib temast valmistada leotisi, millega kahjureid (maasikalest, maasika-õielõikaja, lehetäid, kapsaliblikad) tõrjuda. Kuivatatud soolikarohu kimbukestega on peletatud riidekoisid, kärbseid, sipelgaid ja isegi hiiri.

Soolikarohu rahvapärased nimetused viitavad nii tema kasutusviisidele kui väljanägemisele - solkmerohi, ussipuju, kõhuvalurohi, jooksjarohi, saunarohi, reinvars, külakuradipuju, nõiakäpp, põllupihelgas.

Rahvameditsiinis on soolikarohtu, nagu tema nimigi ütleb, kasutatud eelkõige sooleparasiitide väljutamiseks. Samuti on temast abi saadud ebakorrapärase kuupuhastuse, põiekivide puhul ja loiu seedetegevuse korral. Lisaks on soolikarohul palavikku alandav ja mikroobidevastane ning valuvaigistav toime. Kuna soolikarohi on mürgine taim (sisaldab eeterlikku õli, mille koostisse kuulub tujoon), siis tema ravimtaimena kasutamisel olla ettevaatlik ja pidada nõu arstiga.

Soolikarohtu (nii õied kui lehed) on kasutatud edukalt villase lõnga värvimisel. Ka on ta tuntud kui maitsetaim, õisikuid kasutatakse vürtsisegudes, liha- ja likööritööstuses. Taime võib üsna edukalt kasvatada ka püsilillepeenras, kus ta on nägusaks fooniks madalakasvulistele lilledele. Soolikarohu kuldkollased putkõied kaunistavad sügisesi lillekimpe ning üsna edukalt saab teda ka kuivatada ja kasutada hiljem kuivlilleseadeis.