Kuidas aga üks Tartumail elav pere endale kiviaia sai? Perepea sõnul polnud plaanis kiviaeda rajada, pealegi, pole see siinkandis ju levinud. Kõigepealt taheti hekki, mis kaitseks tuulte ja teelt kostuva müra eest.

Otsustati elupuuheki kasuks. Puud said kõik kenasti istutatud ja oodati kasvamaminekut. Kuid õnnetul kombel trehvas tol korral (so 7-8 aastat tagasi) väga kuiv ja kuum suvi olema ning elupuud ei saanudki õiget elujõudu kätte. Istutatud roheliste puude asemel oli viimaks rivi punakaspruuniks tõmbunud ja elutuid puid.

Midagi oli ruttu vaja asemele. Samal ajal trehvas naabril olema hunnik põllult kokku veetud kive, millega ta ei osanud midagi mõistlikku peale hakata. Need lubati lahkelt ära vedada ja nii saigi kiviaia meisterdamine hoo sisse.

Perenaise hoolsa sobitamise tulemusel on iga kivi leidnud müüris täpselt sobiva koha. Kivipeenar on mõistagi alt veidi laiem ja ülevalt kitsenev. Kivide ülestikku ladumisel pole kasutatud sidusainet. Ainsaks täite- ja sidusaineks on kivimüüri sisemuses olev muld, mis on heaks kasvupinnaseks mitmesugustele lilledele. Viimased ongi end nii ise kui perenaise abiga kenasti kiviaiale sisse seadnud ja pakuvad toredat õieilu.