Helmikpööriste hämmastav värvipalett

Ühegi teise püsilille lehestik ei saa uhkustada sellise värvivalikuga, kui seda on helmikpööristel.

Kui mõelda helmikpööristele (Heu­chera) mõnikümmend aastat tagasi, siis tol ajal oli saada vaid tumedalehine sort ‘Palace Purple’. Nüüd on värvipalett muutunud kardinaalselt: suures valikus on hõbedasi, oranže, kollaseid, roosasid, punaseid, erkrohelisi jne lehtedega sorte. Aretatud on üle saja sordi.

Helmikpööristel on ümarsüdajad juurmised lehed. On nõrgakasvulisi sorte, mida kasutatakse pinnakatteks, kõrgeimad võivad ulatuda aga pea 60 sentimeetrini. Enamik sorte on siiski keskmise kasvutugevusega.

Õite värviskaala ulatub valgest punaseni. Õrnu õisikuid võib edukalt kasutada ka lõikelilledena, lehtedega saab aga dekoreerida väiksemaid kimpe. Eriti sobivad värvikad ja põnevate mustritega lehed floristidele, kes armastavad kimpudes ja seadetes ebatavalisi värvikooslusi.

Nime on lill saanud saksa arsti ja botaaniku Johann Heinrich von Heu­cheri (1677–1747) järgi. Perekonnas on veerandsada liiki, mis levinud Põhja-Ameerika rannikualadel ja mägedes Ontariost Minnesotani, mõned esinevad ka Mehhikos.

Sobivaim koht on poolvarjus

Kõige paremini kasvavad helmikpöörised poolvarjulises kohas, kuhu päeva jooksul paistab mõned tunnid päike. Täisvari neile ei sobi. Hästi tunnevad nad end ka päikeselisel kasvukohal, kui seal on piisavalt niiskust. Looduses rannikualadel kasvades pole niiskusega probleeme, mägedes näeb neid aga sageli allikate läheduses.

Muld peab olema toitaineterikas, aga mitte väga rammus, ja hästi vett läbi laskma. Kuna helmikpöörised pole sügava juurekavaga, piisab neile umbes 25 cm sügavusest kobestatud pinnasest.

Helmikpööris on talvehaljas, seepärast leidke talle tuultest kaitstud soe kasvukoht, kuna vinged ja külmad tuuled võivad talvel lehti kahjustada. Samuti võib neid rikkuda talvine päike.

Kahjustuste vältimiseks katke taimed vastu talve kuuseokstega. Lehed elavad üle kuni 15kraadise külma, krõbedamate miinuskraadide puhul on soovitatav lehtede säilitamiseks visata taimedele lund või katta need soojustava materjaliga.

Kui lehed said siiski kahjustusi, lõigake need kevadel terava noaga maha, aga mitte enne, kui südamikus on näha uute lehtede kasvu. Meil kasvatatavad sordid on täiesti külmakindlad, vaatamata sellele, et lehed võivad saada talvekahjustusi.

Helmikpöörised on vähenõudlikud taimed, see on samuti nende populaarsuse põhjuseks.

Kevadel võiksite neid väetada kaks korda: aprilli lõpus – mai algul ja juunis lämmastikurohke väetisega, et taimed saaksid hea stardi kasvu alustamiseks. Augustis andke sügisväetist, mille kõrgem kaaliumi- ja fosforisisaldus aitab taimedel talveks paremini ette valmistuda, tõuseb talvekindlus ning ka kevadine kasvu algus on jõulisem.

Küllaltki pindmise juurekava tõttu tuleb helmikpööriseid põua ajal kindlasti kasta. Kui nad on siiski kannatanud kuivuse tõttu, andke neile korralikult juua ning kuni taastumiseni varjutage, näiteks kuuseokstega. See kehtib ka teiste kuivuse käes kannatanud taimede kohta.

Annavad ka isekülve

Paljundatakse pistikutega. Lõigake need nii, et pistikule jääks 2–3 korralikult välja arenenud lehte, asetage kasvuturbasse, katke kilega. Juurdumise ajal on oluline kõrge õhuniiskus ja väike aurumispind, seetõttu piisabki paarist-kolmest lehest.

Pistikud juurduvad olenevalt temperatuurist umbes kolm nädalat, siis tuleb nad potistada. Mõne nädala pärast on neist kasvanud noored taimed, mis saab peenrale istutada. Parem on, kui pistikute juurutamine toimuks kasvumajas.

Siiski saab mõningaid sordirühmi paljundada ka seemnetega. Nii annab näiteks ‘Palace Purple Select’ küllaltki ühtlase, väga tumeda lehestikuga järglaskonna.

Seevastu ‘Dale’s Straini’ järeltulijad on väga varieeruvad. Kõige ilusamad neist on marmoreeritud lehtedega järglased, kuigi seemnekülvist võib mõnikord tulla ka täiesti roheliste lehtedega taimi. Kõige kaunimalt värvunud lehtedega seemikuid on mõttekas edasi paljundada pistikutega.

Helmikpöörised võivad anda ka isekülve ning mõni hübriidne järglane võib olla vägagi kauni lehestikuga.

Helmikpööriste kasvatamine seemnest pole sugugi lihtne. Nad tärkavad küll ilusti, ilma igasuguste protseduurideta, aga tõusmed on väga tillukesed ning algul väga aeglase kasvuga. Nende pikeerimine on mitteprofessionaalile tõeline katsumus.

Kuhu ja kellega

Helmikpöörised sobivad hästi okaspuude ette. Neid saab edukalt kasutada ka koos suvelilledega taimekastides ja amplites. Talveks tuleb nad anumast siiski välja võtta ja aeda istutada.

Kuigi tumedad helmikpöörised on väga efektsed oma ebatavalise lehevärvi tõttu, on neile aiakujunduses raske kohta leida. Esiteks: lähivaates võib see ebatavaline värvitoon mõjuda süngelt. Teiseks ei tule tume lehestik tumeda mulla taustal esile.

Seetõttu on oluline naabrite valik, et pehmendada rasket tumedat värvi. Hea kombinatsioon heledamate naabritega võib olla väga efektne, isegi ekstravagantne.

Sorte ja sordirühmi

Umbes sajast helmikpöörise sordist on Eestisse jõudnud enam kui paarkümmend. Tutvustan neist peamisi.

‘Amber Waves’ on ebatavalise kollakasoranži lehestikuga. Sorti esitleti esimest korda 2001. aastal Four Oaksi aiandusnäitusel Inglismaal.

Dale’s Strain on ilusate heledamate ja tumedamate marmorjate lehtedega sordirühm. Massilisel seemnetega paljundamisel võib leida eriti kaunilt marmoreerunud lehtedega taimi.

‘Chocolate Ruffles’ on üks populaarsemaid sorte Ameerikas ja ka Euroopas. Tumedad ja keerdunud pruunikaspunased lehed on väiksemad kui enamikul teistel sortidel, puhmik on erakordselt kompaktne.

‘Can Can’ on esimene metalselt hõbedaste lehtedega sort. Leheservad on lainelised, leherood purpursed. Eriti efektne on ta hommikuvalguses. Sordile on antud kuldmedal nii Hollandis (Nieuw 1979) kui ka Prantsusmaal (Coursonne 2001).

‘Cappuccino’ nimetus viitab lehtede tumepruunile värvile. Purpurkastanipruunide lehtedega tugevakasvuline sort vajab värvumiseks tugevat päiksepaistet. Leheservad on tugevalt lainelised.

‘Cathedral Windows’ on suurte violetjate marmoreeritud lehtedega. Lehte lähemalt vaadates katavad seda justkui aknakesed.

‘Midnight Rose’ on punakaspurpursete lehtedega, mida ebakorrapäraselt katavad roosakad täpid. Iga leht on nagu kunstiteos.

‘Monet’ on punaste õitega valgekirjulehine väga efektne sort.

‘Plum Pudding’ on ploomikarva violetsete lehtedega. Samal aastal, kui ta välja tuli, sai kohe Hollandis kuldmedali (Nieuw 1996).

‘Prince’ on üks tumedamate lehtedega sorte. Leheservad on lainelised.

‘Purple Petticoats’ on tumepurpursete kroogitud lehtedega. Lehed on väiksemad kui enamikul teistel sortidel ja seetõttu on puhmik väga kompaktne.

‘Rachael’ on pruunikate lehtedega ja eriliselt ilusate roosade õitega.

‘Silver Indiana’ hõbedased lehed on violetse varjundiga, leherood aga violetsed.

‘Silver Scroll’ sarnaneb eelmisega.

‘Silver Shadows’ on tumeda hõbedase lehestikuga, sügisel värvub see roosakaks.

‘Strawberry Swirl’ on roheliste lehtedega, mis on lainelised ja seest hõbedaste laikudega. Üks ilusamaid roosaõielisi sorte.

Uusi sorte tuleb aina juurde. Veel väärivad mainimist oranžikate lehtedega ‘Caramel’, ‘Peach Flambe’ ja ‘Georgia Peach’ ning kollased ‘Lime Rickey’ ja ‘Key Lime Pie’.

Lehevärv muutub vastavalt aastaajale, sordile omane tüüpiline värv tuleb esile vanematel lehtedel.