HÜVA NÕU: Kuidas aiamaal viljavaheldust planeerida

Õige viljavaheldus ja külvikord võimaldavad taimekahjustajaid ning umbrohtumist tugevasti vähendada, mõnikord isegi vältida. Eri kultuuridel kasutatavad mullaharimisviisid aitavad vähendada mitmetoiduliste kahjurite – naksurlaste, öölaste, nälkjate esinemist.

Viljavaheldusel on tähtis, et samale maalapile järgnevat kultuuri külvates ei kahjustaks neid samad kahjurid-haigused mis eelvilja. Näiteks ei sobi järjestikku kasvatada ristõielisi ega sarikõielisi kultuure. Arvestama peab ka mõne kultuuri haigusetekitaja pikaajalist säilimist mullas – kapsanuutri tekitaja püsib seal 5–8 aastat.

Peale haiguste ja kahjurite kuhjumise põhjustab sama kultuuri järjestikune kasvatamine mulla saastamist taime juurte eritatavate ja talle enesele mürgiselt mõjuvate ainetega, mis hakkavad pidurdama selle taimeliigi kasvu ja arengut. Seepärast on mõistlik järjestada köögiviljad külvikorda nii, et nad ei korduks kasvukohal enne 3–4 aastat.

Koduaia peenramaa külvikorra näidis:

1. aasta – sõnnikuga väetatud maalapil kapsas, kurk, kõrvits, kartul ja maasikas;
2. aasta – samal maalapil porgand, kaalikas, redis, sibul, salat, seller, petersell, till jt maitsetaimed, maasikas eelmisest aastast;
3. aasta – hernes, aed- ja põld-uba, söögipeet, maasikas üle-eelmisest aastast;
4. aasta – sõnnikuga väetatud maalapil kapsas, kurk ja kartul ülesvõetud maasikapeenra kohale, maasikas 1. aasta kartuli kasvukohale.

Kasvukoha valikul tuleb arvestada ka köögiviljade valguse- ja niiskusenõudlust. Palju valgust-päikesepaistet tahavad kurk, kõrvits, aeduba, aedhernes.

Natuke vähem nõudlikud ning kerget varju taluvad on sibul, küüslauk, peet, porgand, eri kapsaliigid. Ent aedsalat, spinat, till ja rabarber võivad kasvada ka varjulises kohas.
Niiskust vajavad rohkem kapsas, salat, spinat, redis ning kurk, vähem aeduba, juurviljad ja mitmeaastased köögiviljad.