Selline mure oli mitmel sibullillehuvilisel, kel hüatsindid aias kasvamas. On ju tavaline, et talvel aknalauda kaunistanud ajatushüatsindi sibulad istutatakse hiljem peenrale, sügisel ahvatleb sibulaid ostma aga aianduspoodide kirev valik.

Sulev Savisaare selgitus oli üsna ootamatu: idahüatsint ei sobigi meie kliimas peenral kasvama. Ja sugugi mitte külma talve pärast, nagu võiks arvata, sest miinuskraade hüatsindisibul ei karda.

Asi on hoopis selles, et idahüatsint on üsnagi soojanõudlik liik. Meil jääb taime kasvuajal tema jaoks soojust lihtsalt väheseks ning seetõttu ei arene sibulas õiealgmed vajalikul määral välja.

Lugu pole siiski lootusetu

Kui teil on aias mõni hästi soe kasvukoht, näiteks lõunasse avaneva seina või müüri ääres, võib idahüatsint seal päris hästi vastu pidada ja igal kevadel ilusasti õitseda.

Kui sellist kohta pole, tuleb kasutada teist võimalust. Tõsi, see on küll tülikam ja sobib vaid eriti pühendunud hüatsindisõbrale. Sel juhul tuleb sibulad, nii nagu tulbidki, kaevata igal aastal pärast õitsemist ja lehtede kolletumist üles, sest puhkeajal tahab hüatsindisibul olla soojas ja kuivas.

Pärast puhastamist hoidke sibulaid neli kuni kuus nädalat soojas kohas (23–25°), et õiealgmed saaksid välja areneda. Seejärel pange sibulad veidi jahedamasse paika (16–18°) sügist ootama, et nad siis uuesti mulda istutada.

Õige aeg sibulad maha panna on septembri lõpus või oktoobri algul. Otsige neile võimalikult soe ja päikeseline kasvukoht. Kõige meelsamini kasvab idahüatsint neutraalses saviliivmullas, mis on viljakas ja laseb hästi vett läbi.

Istutage sibulad 10–15 cm sügavusele, paras vahekaugus on 10 cm. Juurduma hakkavad sibulad siis, kui temperatuur langeb mullas alla 10°.

Kastke lehtede kolletumiseni

Savisaar selgitas ka talvel õitsenud ajatatud idahüatsindi pidamist.

Kui on soov taime edasi kasvatada, ärge jätke mulda pärast õisikute närbumist kuivaks, vaid kastke edasi, kuni lehed hakkavad loomulikul teel kuivama. Siis võtke sibul potist välja ja hoidke soojas kuivas kohtas.

Seni, kuni lehed on rohelised, teevad nad tähtsat “tööd” ehk fotosünteesivad, varustades sibulat toitainetega. Sibul kosub ja jaksab jälle õitseda. Sellepärast tuleb ka peenral lasta lehtedel kolletuda ning alles siis sibul puhkeperioodiks välja kaevata.