Isiklik kogemus - kompostikastist saab teha kõrgpeenra


Kõrgpeenar
Maitse ja ravimtaimed Tiiu ja Arvo Väinsaare aiastFoto: Margus Taal

Tavaliselt tehakse kompostihunnik silmatorkamatusse kohta – aianurka või kuuri taha, kuid kompostihunniku võib teha ka nähtavasse kohta ja kujundada sellest hoopis viljakandva peenra.

Jagan oma isiklikku kogemust. Lugesin inspireerivat raamatut kõrgpeenardest ja otsustasin seda proovida oma aias ja väikses mahus. Olin hädas sellega, et suve jooksel tekkis palju kompostimiseks mõeldud materjali ja seda polnud enam kuhugi panna – aia nurgas olev kompostihunnik ajas juba üle ääre.

Hea sõber tõi mõned euroaluste kõrgendused, sättisin kevadel kaks tükki üksteise otsa heki kõrvale. Just selle koha peale, kust olin paar aastat tagasi vana ploomipuu maha võtnud, mille känd oli ikka veel alles ehk kuhu ei saanud nagunii midagi muud istutada. Tekkinud kasti põhja katsin ajalehtedega, sinna peale kuhjasin oksi. Edasi hakkas kompostikast järjest täituma – muruhake, umbrohi, vahele tuhka ja köögijäätmeid, sügisel lisandusid sinna ka lehed ja kuivanud taimepealsed. Õunamahla tegemisest üle jäänud pudist ladusin lausa kuhja peale, kuna sügiseks oli kast materjali täis.

Mullu täidetud kompostikast, kus tänavu hakkavad kasvama kirsstomatid, taamal heki ääres aasta vanem kompostikast.
Seotud lood:


Järgmisel kevadel oli üllatus suur, kuna sügisel kokku pressitud kõrge kompostivirn oli pea poole võrra kokku vajunud. Egas midagi, täiendasin varusid ja täitsin kasti kolmveerandi kõrguseni. Keskele panin paar suurt peotäit mulda ja sinna sisse ühe suvikõrvitsaseemne idanema. Kuna kompostihunnik on maapinnast kõrgemal, panin seemne mulda soojalembese taime kohta suhteliselt varakult, mai alguses. Igaks juhuks tõmbasin katteloori peale ja vaatamata jahedatele öödele idanes seeme kenasti ja taim hakkas kasvama.

Algul tundus kõik ilusti minevat, aga kuna mullune suvi oli väga kuum ja kuiv, muserdas see mu suvikõrvitsataime päris korralikult. Seda enam, et ta asus päikse käes. Igaks õhtuks olid ta suured lehed norgus, nii et teda tuli iga päev kasta, mitu korda ka toitva taimeleotisega. Kompostihunnik on ju palju õhulisem, kui maapinnal olev muld, nii et erilist veevaru seal ei olnud.

Sellele vaatamata andis taim korraliku saagi, kasvas oma kastist suuremaks ehk üle ääre ja pakkus ka silmailu. Külmade saabudes, kui taime üles võtsin avastasin, et kompostikasti sisu on veelgi kokku vajunud, nii et seda oli vaid ühe laua kõrguse jagu. Egas muud, kui tuli kast jälle lehti ja taimejäänuseid täis laduda, vahele ka hobusesõnnikut, mida õnnestus saada.

Tänavu kevadel tundub kasti sisu peale vajutades üpris tihke, loodan, et see ei vaju enam oluliselt. Kavatsen sinna mulda peale vedada ja maasikataimed istutada. Loodan, et kõrgema peenra puhul on neid mugavam hooldada ja nad saavad seal ka varem küpseks, kui maapinnal kasvatades. Eks aeg näitab, kuidas tegelikult läheb :)

Kolme aasta pärast, kui maasikate aeg saab ümber, plaanin kastis oleva komposti lillepeenardele vedada ja kõike jälle otsast peale alustada. Eelmisel kevadel panin hakkama ka teise euroaluste kõrgendustega kompostikasti, kuhu kavatsen tänavu istutada mõned madalad kirsstomatid. Kaalusin sinna ka tšillide või petuuniate istutamist, aga ehk järgmisel aastal.

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et naabrimees ehitas endale eelmisel sügisel kaks suurt kompostikasti, aga need on minu omadest lausa neli korda suuremad.