Kasemahlast saab mõnusat kevadist kosutust
Sõnaga “kaski“ on tähistatud soome, karjala ja vepsa keeltes alemaad. Lõuna-Eesti kõiv vastab Soome koivule, ulatudes juurtega samojeedi keeltesse.
Põhja-Euroopa rahvaste, selahulgas ka meie pärimustes on kaske peetud targaks puuks, kel on alati jätkunud kannatust jagada hädas inimestele oma leebet heatahtlikkust ja ravijõudu. Kui astud mööda võõrast teed ja esimene puu, mis sulle vastu tuleb, on kask või kuusk, siis tea, et sul läheb hästi – nii kõlab meie rahvatarkus.
Kase teaduslik nimetus Betula on tuletatud ladinakeelsest sõnast beatus, mis tähendab õnnelikuks tegevat, suurepärast. Kes teab, vast oli nime andmisel oma osa maitsval, elustaval kasemahlal või kaselehtedest saunavihal. Muuseas, siingi valitseb oma sedus: vanal kuul tehtud saunavihal on üheksa rohtu, noorel kuul tehtud kaseviha sisse läheb seitse haigust (Võrumaa).
Rahva- ja teadusmeditsiin tarvitab raviks kasemahla, pungi, noori lehti, sütt ja kasel parasiteerivat seent (käsna e pässikut). Rahvameditsiinis on kasutusel ka kaseurvad.
Kevadel, mil toidulaud on värske poolest kesine, pakub metsadoonor kask oma verd – kasemahla. Viimane sisaldab vitamiine (C, PP, karotiin), taimseid hormoone, saponiine, suhkruid, õunhapet, valku, rauda ja aroomaineid. On leitud, et kasemahl aitab lahustada fosfaat- ja karbonaatsooladest tekkinud kivisid ja ergutades neerusid, aitab ta organismist eemaldada liigseid soolasid. Seetõttu soovitatakse värsket kasemahla sapi- ja kusepõiekivitõve puhul. Alati sobib kasemahl rasedatele, inetavatele emadele, lastele hemoglobiiniprotsendi tõstmiseks.
Kasemahlamähis leevendab nahalööbe ja ekseemi vaevusi.
Värsket kasemahla juuakse raviks üks klaasitäis korraga 2-3 korda päevas, seni, kuni teda kevadel jätkub. Et mahl ei taha õhu käes seista, saab teda kodus hapendada. Mahlale lisatakse pisut vett, rukkileivakoorikuid, rosinaid, mustsõstravarsi, köömneid – iga perenaine vastavalt oma maitsele. Looduslikuks konservandiks sobivad ka tammekooretükid. Käärimine kestab 2-3 päevast nädalani, seejärel villitakse. Ka hapendatud mahlal on ravitoime, kuigi mitte nii tõhus, kui värskel.
Allikas: Aili Paju, „Aed ja mets kui apteek“
