Kõige esimeseks abinõuks on keldriruumide piisav tuulutamine: uksed-aknad võiksid pärani olla vähemalt mõned päikesepaistelised päevad. Keldripõrand, -laed ja -seinad tuleks korralikult puhtaks pühkida, et seal poleks enam tolmu, ämblikuvõrke või mulda. Seejärel ei tee halba kerge desinfitseerimine keldriseptiku või mõne muu sobiva vahendiga.

Kogu keldri sisustus tuleks hoolikalt puhastada ning võimaluse korral pesta ja desinfitseerida.

Kui porgandeid, peete, porrulauke hoitakse keldris liivas või turbamullas, tuleb see igal aastal välja vahetada. Nii säilivad köögiviljad paremini ja kahjurid või taimehaigused ei saa sinna sisse pesitsema jääda.

Oluline on sulgeda väiksemadki praod, et välistada igasugune näriliste sissepääs keldrisse. Nad tulevad värske toidukauba kallale kohe, kui selleks pisemgi võimalus tekib!

Igas keldris peaks olema ventilatsioon, kuid tuleb veenduda, et sealt sisse ei pääseks krõbe külm ja tülikad närilised. Mõnikord kipuvad ka nahkhiired keldritesse talvituma, parem kui neil seda võimalust ei oleks. Pidev keldris käimine ja tulede põletamine ei lase loomakestel rahulikult puhata ja häirib nende loomulikku elutsüklit, samuti võivad nad ootamatult keldrisse lõksu jääda.

Kui keldris on veel hoidistevarusid eelnevatest aastatest, tuleks need hoolega üle vaadata. Hallitustunnustega hoidised võib kohe ära visata ja hea oleks meeles pidada, et kodused moosid-keedised kaotavad olulise osa oma kasulikest omadustest paari aasta möödudes. Seega võiks püüda vanemad purgid riiulitel alati esimesse ritta tõsta, et nad esimesena näppu hakkaks.