Kuidas üks nõiapuu oma uude koju jõudis
Millegipärast jäi see pealtnäha suhteliselt suvaline vits lausa liiga paljudele silma. Üsna mitu tuli uudishimulikult ka ligi ja küsis, et “mis võsa ma jälle vean?” (tuttavamad isikud), või et “ei tea, mis puu see on?” (vähem tuttavad). Tähendasin siis mitmendat-setmendat korda, et näh, tassin siin parajasti nõiapuud. Enamus pärijaist polnud sellisest elukast iialgi midagi kuulnud. Ohjah, eks igasuguste huvitavate puuliikide osas on Hiiumaa ikka veel üks Eesti mahajäänumaid nurki.
Millalgi sada aastat tagasi, veel mõisate ajal ja mõisnike poolt, sai Hiiumaa oma seni põhilised võõrpuude pärlid. Nagu Sülluste musta männi, Suuremõisa hiiglaslikud okaspuud ja Vaemla lehtpuuliigid. Erandina nõukogude ajast pärineb Rahu Eest kolhoosi dendropark Paladel. Alles nüüd hakkab Mandri-Eesti pulbitsev aiandusmaailm juuri Hiiumaale ajama. Võib-olla olen ma pisut ülekohtune, aga põhimõtteliselt need asjad nii on. Hiiumaale oleks vägagi vaja üht liigirikast avalikku dendroparki, mis lisaks meeldivatele hetkedele inimesi ka puude alal pisut hariks.
Aga kuhu ma nüüd jäingi? Nojah, nõiapuu. Nii seletasingi siis oma teekonnal läbi Kärdla Lepalehe-Vesiroosi istikuärist kuni Keskväljaku bussipeatuseni mitu korda Bondi-filmilikult: “Nõiapuu, virgiinia nõiapuu.” Ladinakeelse nimetuse Hamamelis virginiana’ga ei hakanud ma muidugi uhkustamagi. Aga niipalju valgustasin, et nõiapuid on mitmeid eri liike ja et need kõik õitsevad hoopis iseäralikul ajal. See minu Ameerikast pärit liik näiteks oktoobrist kuni tugevate külmadeni, kuid mõni teine, näiteks jaapani nõiapuu alustab hoopis märtsis. Väga soojadel talvedel (mis nüüd tunduvad küll kahjuks minevikku jäänud olevat) on nõiapuud Eestis õitsenud suisa juba veebruaris. Ah, et kui suured õied? Noh, üldsegi mitte gigantsed, ehk kuni 2 cm läbimõõdus, sellised kollaste või punakate narmaste kimbud, värv oleneb liigist. “Ja näe, õiepungad ongi juba küljes!” avastasin ühtäkki ise rõõmuga.
Olin puud tellides kujutlenud, et saan ühe kribala, kellel õitepungade arenemiseni võtab hulk aastaid. Pealegi olla nõiapuud ümberistutamise osas väga hellikud, mõni ei taha uues kohas oma kolm aastat kasvus kübetki juurde võtta. Tjah, eks selline väide murelikuks võta. Mu soetatud istiku juurepall oli potis väga puntrasse sõlmunud, aga veidigi lahti ma ometi pidin seda üritama harutada, hävitades sellega paraku hulga narmasjuuri. No ja siis veel see pinnas. Nõiapuud nõudvat pigem lubjavaest mulda, kus pidevalt jaguks parasjagu niiskust. Seega kuskil Kärdla kraavipervedel võiks nõiapuud väga uhkesti vohada! Mul talle nii optimaalseid tingimusi kahjuks pakkuda pole.
Nõiapuust sai jalamaid üks mu lemmikuid. Selline koduse sarapuise väljanägemisega tegelane, kes tasakaalustab magnooliate, tulbi- ja trompetipuu eksootilisust. Oktoobri alguseks oli mu nõiapuu juba raagunud ning oksi täitsid üsna kaugeltki silma torkavad kollased õienarmad. Hmh, nüüd võiks ju veel ka ühe kevadtalvise õitseajaga nõiapuu kuskilt hankida?
