Kuidas vältida talisibula putke minemist?
Vastab Kadrin Linna
Talisibul vajab kasvuks parasniisket viljakat mulda. Niiskusepuudusel hakkavad taimed kiiresti õitsema, lehed muutuvad karedaks ja saak jääb napiks. See viga tekib ka juhul, kui taime paljundada vanu puhmaid jagades. Seepärast peaks sibulat paljundama seemnetega.
Alates teisest aastast pärast külvi hakkab sibul jagunema ja suuri puhmaid ning õisikuvarsi moodustama. Mida vanem on taim, seda rohkem õisikuvarsi tekib. Täiesti talvekindel talisibul võib ühel kohal kasvada 4–5 aastat, on öelnud kunagine söögisibulate ja teiste köögiviljade asjatundja Lilian Issako.
Talisibula seemet võib külvata nii kevadel, suvel kui ka sügisel enne külmade tulekut. Seeme säilitab idanemisvõime 2–3 aastat, kuid idaneb võrdlemisi aeglaselt, kuni 16 päeva.
Happelist mulda peaks lupjama. Sügisesel maaharimisel andke ühele m²-le 6–8 kg lagunenud sõnnikut või komposti, mineraalväetistest 10–20 g kaaliumkloriidi ja 100 g fosforväetist.
Kergema lõimisega mulla puhul on külvisügavus 1–1,5 cm, raskemal mullal 0,5–1 cm. Reavaheks jätke 25 cm.
Esialgu arenevad noored taimed aeglaselt, pärast 3.–4. pärislehte kiiresti. Taimi reas võib harvendada üksteisest 8 cm kaugusele, kuid võib ka harvendamata jätta. Tiheda seisu puhul on pealsed õrnemad ja saak suurem.
Sibulavarsi tarvitage juuli keskpaigani, hilisema koristusega vähendate järgmise aasta saaki.
Iga kord koristamise järel kastke niisket mulda vedelväetisega, milleks sobivad lahjendatud virts, linnusõnnikuleotis või 0,3% täisväetislahus.
