Pärdiklillede (Mimulus) perekonna pea 150 liiki kuuluvad mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonda. Looduslikult võib selle perekonna esindajaid leida kasvamas nii Ameerika parasvöötmes kui Austraalias, vähesel määral ka Aafrikas ja Aasias.

Koduaia peenardel ja lillekastides kasvatatakse peamiselt kiirekasvulist hübriidi aed-pärdiklille (Mimulus x hybridus), kel on suured (õie läbimõõt umbes 4-5cm) ja mitmevärvilised õied (kollased, oranžid, punased, roosad või täpilised-laigulised) ja vastakuti asetsevad kitsad helerohelised lehed.
Kuigi pärdiklille taimi võib osta aiandusäridest, pole nende seemnest kasvatamine vaatamata seemne väiksusele sugugi raske. Taimede ettekasvatamiseks tuleks külvid teha juba märtsis-aprillis.

Hõredalt külvatud seeme kaetakse hästi õhukese kihi mullaga või jäetakse hoopis katmata. Külvinõu kaetakse kile või klaasiga. Temperatuuril +15...+21ºC tärkavad taimed umbes nädala-kahe pärast. Idanemise ajal ei tohi külvimullal lasta läbi kuivada.

Õue (nii avamaale kui konteineritesse) võib taimed istutada siis, kui temperatuurid püsivad plusspoolel. Istutada võib taimed veidi sügavamale, kui nad enne kasvasid. Et taim haruneks ja saavutaks põõsasja kuju, võib taime latva veidi kärpida. Kuna pärdiklilled on üsna vähenõudlikud, siis taluvad nad hästi jahedust, isegi kerged öökülmad ei saa talle saatuslikuks. Kui saabuvad esimesed püsivad soojad ilmad, alustab pärdiklill õitsemist ning jätkab seda kuni sügiseste külmadeni.

Kasvukoha suhtes on nad võrdlemisi leplikud, taludes nii täispäikest kui varjulist kasvukohta. Küll tahavad nad usina õitsejana huumus- ja toitaineterikast mulda ja regulaarset kastmist.

Taime kasvukõrguseks jääb 15-30cm ning ta moodustab tiheda ja koheva puhma. Erilist hooldust taim ei vaja. Piisab kui eemaldada äraõitsenud õied. Kui taim kipubki suve keskel olema väsinud väljanägemisega, võib teda julgelt kärpida. Kärpimise järel taastub ta ruttu ja paari nädala pärast rõõmustab taas oma toredate õitega.