Kõige lihtsam lahendus on ehitada nende kohale väike klaas- või kilekatus. Kas lame- või viilkatus, on juba igaühe enese otsustada. Lamekatuse ehitamiseks pange taime ümber neli tellist või ehitusplokki ja asetage neile klaastahvel, leht paksemat pleksiklaasi või puitraamile tõmmatud kile. Sellisel katusel võiks siiski olla ka kerge kalle, et vihmavesi maha voolaks. Kõrgemat katusealust vajavate taimede jaoks on parem valida viilkatus. Selleks toetage kaks klaasplaati või kileraami poolviltu teineteise vastu. Niisuguse katusealuse puhul tuleb hoolikalt kontrollida, et plaadid oleksid kindlalt kinnitatud.

Väga oluline on, et õhk pääseks katuse ja maapinna vahel vabalt liikuma. See väldib kondensatsioonivee teket ja ka kevadel, kui päike juba soojendab, ei hakka taimed liiga vara kasvama. Igihaljaste taimede puhul võiks katusele panna veel ka varjuriide. Siis pole hirmu, et kevadpäike lehed ära kõrvetab.

Enne katuse paikapanekut tuleb eemaldada kõik surnud ja surevad taimeosad ning taimedele kogunenud puulehed. Eriti kuivalembeste taimede ümber ja nende vahele võib vee äravoolu parandamiseks raputada kruusa või seada kive.

Viimast nippi võib kasutada ka roomavate okaspuuvormide puhul. Tõstke suuremad oksad maast lahti ja seadke nende alla mõned kivid. Siis pääseb õhk liikuma, seenhaigustesse nakatumise oht väheneb ja hiiredki ei tunne end põõsastes mõnusalt.