Maasika-õielõikaja

Putukkahjuritest on maasikale kõige ohtlikum ilmselt maasika-õielõikaja. Kui tõrje tegemata jääb, võib ta mõnes vanas aianduspiirkonnas saagile kergesti üks null ära teha.

Maasika-õielõikaja kahjustus on väga iseloomulik: õienupp on avanemata pruunistunud ning ripub (pool)kuivanuna pooleldi läbinäritud õierao küljes. Kui näete peenral sellist pilti, olete selle aasta saagi päästmiseks tõrjega juba hilinenud.

Õige aeg õielõikaja vastu pritsida on nädalapäevad enne esimeste õite puhkemist, ajal, mil õienupud üksteisest eralduma hakkavad. Väikeselt pinnalt jõuab kahjustunud õienupud ehk ka käsitsi ära korjata ning kui lähikonnas maasikaid või vaarikaid ei kasvatata, on sest abigi. Igas sellises õienupus peitub õielõikaja vastne või nukk ja kui need hävitada, ei saa neist ka mardikaid tulla.

* Preparaatidest sobivad tõrjeks nt Mavrik, Malasiin ja NeemAzal. Õielõikaja massilise esinemise korral peaks nendega pritsima lausa kolm korda - lisaks eespool öeldule veel varakevadel, kui mardikad noorte lehtede sisse auke närivad, ning kohe pärast saagi koristust.

Rohulutikad

Omajagu tüli tekitavad rohulutikad, kes pistmissuistega marju rikuvad. Sinna, kust putukas mahla on imenud, jääb laik või lohk ning vilja kuju moondub, tihti tekivad nn kassinäoga marjad.

Rohulutikate rohkel esinemisel kahjustuvad tugevasti nii lehed kui marjad ning saagi kadu võib olla suur. Et lutikate esimene põlvkond areneb mitmesugustel umbrohtudel, on kahjustus märksa väiksem hooldatud ja umbrohuvabas aias.

Tundub, et mitte kõik sordid ei kahjustu samal määral. Kui ‘Koronal' tekib palju kassinäoga marju ja ‘Bounty' omadele jäävad tühjaks imetud seemniste alla kõvemad tükid, siis teistel sortidel on kahjustused märksa väiksemad ning mitte nii märgatavad.

* Tõrjeks sobivad nt Mavrik ja Neem-Azal, aga ka kõrvenõgese- või küüslaugutõmmis.

Kedriklest

Ebameeldiva üllatusena on maasikaid asunud avamaal tugevasti kahjustama ka kedriklest. Viimaste suvede pikad kuumad-kuivad perioodid on sellele parasiidile olnud ülimalt sobilikud. Näib, et must kilemultš soodustab lesta arengut veelgi.

Nõrgemalt tabandunud taimedel ei paista lesta toimetamine väga välja. Luubiga uurides on aga lehe alaküljel näha õhkõrna võrgendit ning putukaid endid askeldamas. Tugeva nakkuse korral on kogu taim rääbaka väljanägemisega: lehed on kahvatumad kui tavaliselt ja kollakate täppidega, osa neist veel pronksja varjundiga; marjad ei kasva suureks ja kipuvad punaseks minemise asemel hoopis pruunikaks tõmbuma, olles pragulise pinnaga. Osa viljadest kuivab, ilma et jõuaks pehmeneda. Osa muutub siiski pehmemaks ning omandab magusa maitsegi, kuigi see on mõrkja kõrvalmekiga.

Tundub, et kedriklest mõjub eriti laastavalt sortidele ‘Polka', ‘Bounty' ja ‘Korona', samas kui ‘Jonsok', ‘Senga Sengana' ja ‘Florence' näivad olevat vähem tundlikud.

* Lahti kedriklestast niisma lihtsalt ei saa, koduaias on ilmselt kõige mõistlikum taimed üles kaevata ja põletada. Uued taimed istutage vanast kohast võimalikult kaugele. Abi saab sellestki, kui vanad lehed kohe pärast saagi koristust maha niita, kokku korjata ja põletada. Taimi pritsida esimeste uute lehtede ilmumisel Vertimeciga (kaks korda nädalase vahega). Sobivad ka Mavrik ja NeemAzal.

Juhtub aga lehtede niitmise ajal ja pärast seda pikemalt kuiv olema ning kasta pole võimalik, võivad taimed hoopis kängu jääda või üldse otsa saada.

Maasikalest

Erinevalt kedriklestast tahab maasikalest just niiskemat keskkonda ning parasiteerib eelistatult noortel lehehakatistel. Maasikalesta kahjustuse korral on noored lehed kahvatud ja krimpsus, tugeva kahjustuse korral hävinevad need juba enne täielikku väljaarenemist.

* Tõrje on sama, mis kedriklestal. Profülaktikaks võib maasikataimede vahel kasvatada ka küüslauku, kuid kahjuritest tabandunud taimi see enam ei päästa.

 ***

Maasika lehepõletikud

Punalaiksuse, laikpõletiku või mõlema suhtes vastuvõtlikud sordid on ‘Senga Sengana', ‘Polka', ‘Festivalnaja' ja eriti ‘Korona'. Kui lehepõletike arenguks on tingimused soodsad - tihe umbrohtunud taimik, raske muld, pikemad sajuperioodid -, võib saagi kadu olla märgatav.

Kuigi lehepõletikud lööbivad rohkem suve teisel poolel, kui saak on juba koristatud, mõjutab nakkus järgmise aasta saaki. Haigestunud lehed ei suuda siis toota piisavalt toitaineid, et viljapungad saaksid korralikult välja kujuneda.

Hoolitsetud ning tuultele ja päikesele avatud kasvukohas need haigused reeglina kurjaks ei lähe ning tõrjet pole tavaliselt vaja teha.

* Kui lehepõletike kahjustus on tugev, on mõistlik vanad lehed maha niita ja ära põletada - uus lehestik on kindlasti märgatavalt tervem. Keemilistest preparaatidest võib kasutada Topasi ja Eupareni.

Hahkhallitus

See on levinuim ja kõige suuremat kahju tekitav tõbi, halvimal juhul võib hävida kogu saak. Hahkhallitus ei kahjusta mitte ainult marju, kuigi neil on see kõige märgatavam. Kui ilmad on jahedad ja niisked ning taimik ülearu tihe, nakatuvad ka õienupud, õied ja isegi lehed.

Üsna vastuvõtlikud hahkhallitusele on ‘Senga Sengana', ‘Venta' ja ‘Festivalnaja'. Varased ja varasepoolsed sordid on üldiselt suhteliselt vastupidavad (nt ‘Jonsok', ‘Honeoye', ‘Polka'), samuti hilisepoolne ‘Bounty'.

* Tõrjeks sobivad preparaadid Topas, Rovral ja Euparen. Haiguse ennetamiseks eemaldage kuivanud lehed varakevadel esimesel võimalusel, väetage tasakaalustatult (vältige lämmastiku liiga). Happelisemal mullal andke ka kaltsiumi sisaldavat väetist, saagiajal korjake pidevalt nakatunud marjad kokku ja hävitage.

Viirus- ja mükoplasmahaigused

Nende vastu tõrjet pole, taimed tuleb üles kaevata ja hävitada. Koduaias, kus pikki aastaid on istutatud juhusliku päritoluga maasikaid, levivad näiteks nõialuudsusest tabandunud taimed väga kergesti: emataim on lopsakas ning annab palju väga ilusaid tütreid. Nende ainuke viga on see, et õitsemisest hoolimata vilju ei tule!

Samuti ei saa saaki siis, kui taimed on nakatunud roheõiesust põhjustava müko-plasmaga. Nagu haiguse nimi ütleb, on selle iseloomulik tunnus rohelised õied: juba loomu poolest rohelised tupplehed on ebanormaalselt suured ja lopsakad. Ka kroonlehed, mis jäävad küll tavalisest väiksemaks, muutuvad rohekaks.

Viirus- ja mükoplasmahaigusi levitavad tirdid ja lehetäid. Hoolitsemata ning umbrohtunud aias on neil voli laialt toimetada.

Harri Poom, Saare-Tõrvaaugu aiand

Põhjalikumalt lugege maasika hädadest Väino Pallumi teatmikust "Suur taimekaitseraamat" (kirjastus Maalehe Raamat).Maasikahaiguste ja -kahjuritega on hulga vähem muret, kui:

- valite kasvukohaks tuultele ja päikesele avatud paiga, kus ei ole 4–5 viimasel aastal kasvanud maasikas, kartul või ristik (ühiste kahjustajate oht!);

- valmistate maa istutamiseks korralikult ette: puhastate umbrohust (eriti naadist ja orasrohust) ning annate korraliku varu soovitatavalt orgaanilist väetist (kõdusõnnik, kompost, haljasväetis);

- kasutate vaid tervet istutusmaterjali teada-tuntud taimekasvatajatelt;

- ei istuta taimi tihedalt;

- kasutate multši: maasikakilet, põhku, höövlilaaste (NB! Saepuru, hein ja niidetud/kitkutud rohi ei sobi!);

- valite haigus- ja talvekindlad sordid;

- hoolitsete maasikamaa eest, sest umbrohus, kuivas ja väetamata maasikalt saaki loota ei maksa;

- kui kastate ja väetate maasikaid piisavalt, võib pärast saaki vanad lehed koos võsunditega maha niita. See hoiab vanemad taimed palju tervemana.