Maikelluke - hea pinnakattetaim koduaeda
Harilik maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis) kasvab looduses nii sega-, okas- ja lehtmetsades, võsastikes, metsaservadel, ojade ja jõgede kallastel kui puisniitudel põõsaste all. Teda leidub kasvamas peaaegu kogu Euroopas, Venemaal, Hiinas, Jaapanis nii lausmaal kui mäestikes kuni 2200m kõrgusel.
Soodsas looduslikus kasvukohtades vallutab maikelluke üsna suuri alasid. Ka koduaias, kus tingimused soodsad, võib maikelluke vallutada ajapikku suuremaid alasid, aastane juurdekasv juurtel on umbes 20cm. Seetõttu tuleks tema istutamisega püsilille peenrasse olla ettevaatlik, pealegi tõrjub maikelluke aina tihedamaks muutudes ja laienedes teised taimed välja. Pigem valida kasvatamiseks kohad hõredate ilupuude või –põõsaste all, või leida neile kasvatamiseks lausa omaette suurem või väiksem vabakujuline peenar.
Kuigi maikellukesed eelistavad kasvada pigem varjus või poolvarjus, on nad vaprad vastu pidama ka päikeselisel kasvukohal. Ajapikku moodustub maikellukestest tihe vaip, mis teeb temast hea pinnakattetaime nii koduaeda kui ka näiteks surnuaiale. Kuigi ka kalmuhaljastuses tuleks arvestada taime võimega end kiiresti laiali ajada sest kõigile naabreile ei pruugi ootamatult pealetungivad maikellukesed meeldida.
Nii nagu kasvukoha suhtes pole maikellukesel suuri eelistusi, ei ole nad pirtsakad mulla suhtes, eelistatuim oleks muidugi tavalisest niiskem, huumus- ja toitaineterikas muld. Aga üsna edukalt saavad nad hakkama kuivapoolsel ja liivasegusel mullal.
Lisaks heale pinnakatmisele räägib maikellukeste kasuks ka pikaealisus, ühel kohal võivad nad kasvada aastaid (kuni 10 aastat), ka talvepakasele peab taim hästi vastu. Maikellukesed on ka head taimed ajatamiseks.
Maikellukeste parim istutusaeg on august, aga seda võib loomulikult teha ka kevadel. Pikaealise taimena kasvab maikellukese kasvukoht tihedalt taimi täis ja seega tuleks aeg-ajalt ette võtta harvendustöid. See tagab elujõulised taimed ja rohke õitsemise. Kaunimate ja lopsakamate õite saamiseks tasuks maikellukeste kasvukohtale aeg-ajalt puistata huumus- ja toitaineterikast kompostimulda. Sagedasi, igal aastal või kahe tagant ümberistutamisi maikellukesed aga ei talu, nad muutuvad kiduraks ja on kasina õitsemisega. Kõige lihtsaim ja kiirem paljundusviis on risoomide jagamine.
Maikellukese meeldiv lõhn on andnud põhjust kasutada teda parfümeeria- ja kosmeetikatööstuses – maikellukeselõhnalised seebid, parfüümid, šampoonid, kreemid, õlid jms on paljude naiste vaieldamatud lemmikud.
Rahvameditsiinis on maikellukest kasutatud ravimtaimena südamehaiguste ja närvilisuse puhul. Maikelluke kuulus keskajal näiteks armurohtude koostisse, kuivatatud-peenestatud õisi kasutati nuusktubakana, taime kasutati ka epilepsiavastase vahendina. Kuna kogu taim (eriti õied ja seemned) on mürgine, siis isepäi maikellukese tarvitamine ravimiks on keelatud. Küll aga kasutab taime ravimitööstus südameravimite tootmiseks.
Lastele tuleks varakult selgitada taime ohtlikkusest, sest taime mistahes osa (eriti ahvatlevad võivad sügisel tunduda punased marjad) sissesöömine põhjustab iiveldust, oksendust, kõhulahtisust, vererõhu kõikumisi ja südame nõrkust, raskemail juhtudel võib aga lõppeda teadvusetuse ja surmaga.
Maikellukeste õitseaeg pakub naudingut nii aiapidajaile kui metsas jalutajaile. Pealegi, õitsemisega poolepeale jõudnud maikellukesed seisavad vaasis võrdlemisi hästi, seetõttu armastavad kauneid õisi kimpusesse seada nii floristid kui asjaarmastajad.
Kaunite lillede korjamisel, kimpu seadmisel ja tuppatoomisel tuleks vaid arvestada, et maikellukeste joovastav lõhn võib mõnel tundlikul tekitada kerget peavalu ning korjamisel ja kimpuseadmisel põhjustada taimemahl nahaärritusi.
