Meie oma punane kuld! Õigetes kohtades on pohlauputus
Väidetavalt on kümne aasta jooksul väga häid pohlaaastaid 3-4. Viimati leidus metsades ja raiesmikel hulganisti pohlamarja 2015. aastal.
Marja kannab pohl rohkem raiesmikel, mitte sihvakate, taevasse kõrguvate mändide all. Pohl on küll sitke, elades üle ka üsna kesised tingimused palumetsades, kuid sellegipoolest õrn.
"Nimelt ei istu pohlale tallamine ja juba teistkordse tallamise järel võib järgnevate aastate saagikus langeda arvestatavalt," sõnab loodusfotograaf ja looduskaitsja Karl Adami,"pohlakorjajana võin välja tuua ka selle, et niiske või suisa vihmase ilmaga ei tasu samuti pohli korjata. Pohl säilib tänu bensoehappele üllatavalt kaua ja hästi, kuid niiske marja kohta seda öelda ei saa."
Kohtumised metsaasukatega
Karl räägib, et pohla korjates võib märgata erinevaid ööliblikate röövikuid, arusisalikke, imetajaid ja linde. Linnud on pohlade järele väga maiad. "Näiteks õnnestub mul pohlapuhmaste vahel sageli kohata rästaid ja laanepüüsidki. Pohlamätaste vahel liikudes tasub mõistagi ettevaatlik olla ka rästiku suhtes, kes end nüüd sügispäikese käes soojendab," jätkab ta.
Populaarseim väljund pohlale on mõistagi pohlamoos, mis jõululauas välja tuua, kuid Karl armastab pohlamahla ja taoline aasta, kus pohla on külluses, on soodne pohlamahla valmistamiseks.
Pärnumaal asuv maakodu ja sealsed metsad pakuvad noorele loodusentusiastile üha uusi üllatusi. Pärnumaal Vändra valla idanurgas asuvad väga kontrastsed metsad. "Ma tunnen nüüdseks neid metsasid nagu oma viite sõrme. Tean, kust leida teatud liiki linde, seeni ja taimigi," sõnab noormees, "aga pohla näol on tegemist punase kullaga, meie oma supermarjaga, mida tuleb rohkem hinnata."
Vaata pilte lisaks Karl Adami kodulehelt.
