Mida Iirimaa aiakujundusest koduaeda üle võtta?
Iirimaa aiad teeb eriliseks reljeefne maastik, millele on võrreldes tasase maastikuga selgepiirilist kujundusteemat "maalida" keerulisem. Paberil võib ju ringjalt paigutatud istutusalade piirid kenasti paika saada, kuid aias eeldab see kõrguste vahe tõttu kivide või puiduga tõstetud peenarde kasutamist, näiteks nagu Ballintubberti aias.
Astmelised tugimüürid
Väga heaks näiteks on ka June Blake’i aia ruutude ja ristkülikutega kujundatud istutusalad, kus aiakujundaja on istutusalade kuju nurgelisuse rõhutamiseks nende küljed markeerinud kaldus piir- dega.
Sarnane võte on kasutust leidnud ka Ballintubberti aias, kus kolme meetri kõrguse vahega ala on liigendatud astmelise tugimüüriga kaheks eri tasapinnaks. Samas jääb üldmulje veekogu poolt vaadates ühetasapinnaline.
Seega võite ka enda reljeefses koduaias kujundada nõlvad tugimüüridega horisontaalseteks aladeks, mida on ka tunduvalt lihtsam hooldada kui kaldpindu. Liikumise teevad mugavaks eri tasapindasid ühendavad trepid.
Teiseks köitis tähelepanu sealsete aiakujundajate oskus siduda ümbritsev maastik aia osaks. Aiakujundajad nimetavad seda avatud ruumi rakendamiseks aias kui n-ö varastatud vaatest.
Parimaks näiteks võiks tuua Killruddery aiast avaneva kilomeetrite pikkuse vaate.
Hinnake koduaias naaberkinnistule jäävaid uhke võraga puid, skulptuure ja veekogusid kui aiavaate võimalikku pikendust, mis saab alguse teie aiast ja lõpeb naabri omas. Sel viisil on aias rohkem avarust. Alati ei ole vaja rajada kõrget piirdeaeda, oluline on emotsionaalne laeng, mida tekitab lummav vaade ümbritsevale maastikule.
Maht ja proportsioon
Kolmandana võlus hea proportsiooni ja mahu tunnetamise oskus. Nimelt on Iirimaa aiad sageli kiviaiaga piiratud.
Viimane oma masiivsusega püüab aga aias teenimatult tähelepanu juhul, kui sellega samasse vaatesse jääb kitsuke istutusala või habras puu või põõsas.
Kylmore’i kloostri massiivse müüriaia näitel saab hea ettekujutuse sellest, kuidas sobiva kõrguse ja istutusala laiusega on võimalik juhtida tähelepanu vähem oluliselt olulisele. Samuti on väga hea proportsioonitunnetuse näiteks peateeäärsed istutusalad, mille laius on kolm meetrit. Seda toetab meetrilaiune massiivsena mõjuv pöetud hekk ja lisaks istutusala serva jäetud 0,4 m laiune, tasaseks pöetud muruala.
Kui selliseid mõõte kasutada väikeses, 600 ruutmeetrises koduaias, mõjuks istutus ebaproportsionaalselt suurena, kuid Kylmore’i 1,7 ha suuruses aias tajume seda pigem kitsana.
Vastupidine näide, kus aed on suhteliselt väike, aga peremees kollektsionäär, kes soovib oma aias võimalikult palju erinevaid taksoneid näha, on Coolwateri aed. Seal on osa taimekollektsioonist paigutatud avaratesse istutusnõudesse, mis on paigutatud vähem käidavate sillutatud pindade äärealadele.
Teistmoodi äärmust kogesin ka Dhu Varreni aias, mida peetakse Iirima rikkalikuma kollektsiooniga eraaiaks ja seda kõigest ühe hektari suurusel maa-alal. Nimelt puudus selles aias muru. Viimast asendas eri aiaruumide vahel katkematult kulgev puidust jalgtee. Kurviline tee lisab põnevust, sest ette ei näe pikemalt kui viis meetrit, taimeladvad kõrguvad pea kohal ja valdavalt on silmade kõrgusel hämar.
Vähese tuule tõttu muudab puidust aiateedele kogunev niiskus kõndimise ebaturvaliseks. Selleks katab teid libisemist takistav kattevõrk.
