Mida teha, kui astelpaju kallale asub sisserännanud kahjur

Meie poole pöördus üks lugeja, kes tundis huvi uue astelpajukahjuri vastu ning küsis, mida tema tõrjumiseks ette võtta.

Astelpajukärbse (Rhagoletis batava) esmane leid Eestis oli 2015. aastal, paar aastat varem avastati ta Lätist. "Tegemist on Aasiast pärit kahjuriga, kellega on juba Saksamaa, Valgevene astelpaju kasvatajad rinda pistnud," sõnab Tallinna Botaanikaaia taimekaitsespetsialist Pille Hermann.

Kahjur on musta värvi keha, kollase peaga kuni 5 mm pikkune putukas. Tiivad on läbipaistvad, millel on neli risti paiknevat tumedat triipu.

Lendlust alustab juuni lõpust ning kesta võib see juuli lõpuni. Üks emane on võimeline munema kuni paarsada muna, need paigutatakse arenevatesse viljadesse. Areng munast vaglani kestab 1-2 nädalat, pikkus sõltub keskkonnatingimustest.

Vaglad toituvad viljadest kuu aja jooksul, üks vagel võib kahjustada mitut vilja. Kui vaglad on end piisavalt priskeks söönud, on aeg valmistuda talvitumiseks. Kõht täis, väljuvad nad viljast ja liiguvad võra alla ning poevad mulla ülemistesse kihtidesse, kus moodustavad kookoni ning veedavad ebameeldiva talve nukustaadiumis mullapinnas.

Kevadel kooruvad nukkudest valmikud, see võib kesta isegi poolteist kuud.

Kuidas võidelda uue astelpajukahjuriga:

• Kaevake koduses majapidamises läbi astelpaju võraalused. Tehke seda hilissügisel, kui kärbes on mulda talvituma läinud ning varakevadel, enne, kui nad on jõudnud lõpetada nukkumise.

• Riputage kärbse püüdmiseks aeda kollased liimpüünised. Paigutage nad ühtlaste vahedega.

• Kui püünis on putukaid täis, asendage see uuega. Okstele riputades jälgige, et lehed ja oksad ei oleks vastu püünist.

• Kirjanduse andmetel on soovitatud ka biopreparaati Fütoverm, mille toimeaine on aversektiin C.

Allikas: Pille Hermann, Tallinna Botaanikaaed