Moos kuldsõstardest ehk ilu sünnib patta panna küll
Mu aias kasvab päris mitu lopsakat, eelkõige dekoratiivtaimena tuntud kuldsõstrapõõsast. Kevadel on nad täis kuldkollaseid hästilõhnavaid õisi, sügisel punab kaunis lehestik. Lisaks kannavad põõsad tublisti üsna suuri marju, mis meeldivad lindudele ja on hilissuvel endalgi mõnus suhu pista.
Küpsed marjad näevad välja kui väheldased mustsõstrad, kuid erinevalt viimasest on hoopis meeldiva, veidi vürtsikalt magusa maitsega.
Kuna ka see aasta olid põõsad marju täis, otsustasin ette võtta moosikeetmise. Mõnus vaheldus tavapärastele aiamarjadele! Kirjanduses on küll viiteid, et üldjuhul valmivad kuldsõstra pigem väikesed viljad ebaühtlaselt, mõnel juhul ka kipuvad varisema, siis minu sõstrasaak valmib üsna ühtlasel ja ei kipu ka varisema. Ainus miinus, mida ka kirjanduses on mainitud, on marjade tüütu puhastamine. Erinevalt punasest ja mustast sõstrast jäävad kuldsõstardele külge pikad torukujulised tupplehtede jäänused ning need tuleks parema moosi saamiseks eemaldada. Aga midagi ei juhtu, kui need ka külge jäävad.
Sarnaselt mustast sõstrast keedetud moosile on ka kuldsõstra moos mustjaspunane. Kuid puudub iseloomulik ja tugev mustasõstra lõhn ning maitse. Pigem meenutab moos (eriti keetmisel) lõhna ja maitse poolest metsamarjade segu (põldmari, mustikas, pohl jne).
Kuldsõstra moos sobib kasutada samuti kui teistestki marjadest valmistatud moosi – passib hästi nii küpsetistesse, pannkoogile, hommikupudrule ja mujale magustoitudesse. Inimestele, kes kuldsõstraid pole maitsnud, saab moosi pakkudes teha väikestviisi viktoriinigi - kes arvab ära, mis marjadest moos tehtud on?