Küpsed marjad näevad välja kui väheldased mustsõstrad, kuid erinevalt viimasest on hoopis meeldiva, veidi vürtsikalt magusa maitsega.

Kuna ka see aasta olid põõsad marju täis, otsustasin ette võtta moosikeetmise. Mõnus vaheldus tavapärastele aiamarjadele! Kirjanduses on küll viiteid, et üldjuhul valmivad kuldsõstra pigem väikesed viljad ebaühtlaselt, mõnel juhul ka kipuvad varisema, siis minu sõstrasaak valmib üsna ühtlasel ja ei kipu ka varisema. Ainus miinus, mida ka kirjanduses on mainitud, on marjade tüütu puhastamine. Erinevalt punasest ja mustast sõstrast jäävad kuldsõstardele külge pikad torukujulised tupplehtede jäänused ning need tuleks parema moosi saamiseks eemaldada. Aga midagi ei juhtu, kui need ka külge jäävad.

Kuldsõstramoos
Umbes 1 kg marjade kohta on paras võtta 700 g suhkrut. Rohkem suhkrut muudab moosi liigselt läilaks ja kaob kergelt vürtsikas maitse. Kuna kuldsõstra viljad pole nii mahlased kui muud sõstrad, siis kipub moos ilma veeta keetes veidi põhja kõrbema. Seetõttu tuleks keetmise alguses potti lisada veidi vett, nii klaasitäis või veidi rohkem. Pärast pea 10-15 minutilist vähese veega keetmist lisada suhkur ja keeta moos tasasel tulel valmis (aeg-ajalt segades ja vahtu riisudes). Valmis moos valada ettevalmistatud purkidesse ja sulgeda koheselt eelnevalt kuumutatud kaantega.

Sarnaselt mustast sõstrast keedetud moosile on ka kuldsõstra moos mustjaspunane. Kuid puudub iseloomulik ja tugev mustasõstra lõhn ning maitse. Pigem meenutab moos (eriti keetmisel) lõhna ja maitse poolest metsamarjade segu (põldmari, mustikas, pohl jne).

Kuldsõstra moos sobib kasutada samuti kui teistestki marjadest valmistatud moosi – passib hästi nii küpsetistesse, pannkoogile, hommikupudrule ja mujale magustoitudesse. Inimestele, kes kuldsõstraid pole maitsnud, saab moosi pakkudes teha väikestviisi viktoriinigi - kes arvab ära, mis marjadest moos tehtud on?