Mugullaugu lehed on hoopis teistsugused kui vanal heal tuttaval murulaugul või siis harilikul või talisibulal. Kui viimaste lehed on ruljad, seest õõnsad, siis mugullaugul on need lamedad. Peenral võib teda kergesti pidada hoopis sinna tunginud kõrreliseks.

Mugullaugu lamedad lehed (laius u 1 cm, pikkus 20–30 cm) on kõrrelistega võrreldes siiski paksemad ja lihakamad. Laugupuhmikusse trüginud orasheinaga kõrvutades on erinevus selgelt näha ja näpu vahel tunda. Kui terasemalt vaadata, milliseid lehti kööki viimiseks näpistad, siis salatisse orasheina naljalt ei satu. Kõige kindlam on laugupuhmik muidugi puhtaks rohida.

Mugullaugu lehel on allpool kerge kiil. Maitse on mahe, pisut küüslaugune. Hästi sobib see neile, kes ei talu märksa vängema lõhna ja maitsega sibulapealseid. Mugullaugu lehed püsivad hilissügiseni pehmed ja mahlased ega muutu puiseks.

Sobib ka lillepeenrasse

Mugullauk võib vabalt kasvada ka iluaias, sest tema lehestik meenutab kõrrelisi ja sügisel rõõmustab silma helevalge õiepilv. Poolkerakujulistes lamedates õisikutes on palju tähekujulisi õisi. Õielehtede alumisi külgi ehib tumedam triip.

Pika sirge varrega õisikud sobivad hästi ka lõikelilleks ning neid on tore pista kimpudesse.

Hiinas ja mujal Aasias on mugullauk läbi aegade olnud armastatud salatitaim. Küllap sellepärast tuntakse teda ka hiina laugu nime all. Üks ladinakeelseid sünonüüme ongi A. chinense.

Inglise, soome ja rootsi keeles kutsutakse mugullauku hiina murulauguks (vastavalt chinese chives, kiinanruohosipuli, kinesisk gräslök).

Mugullauk on talvekindel ja võib ühel kohal kasvada aastaid. Kust teda saab? Kui mõnel tuttaval on see tore lauk aias olemas, siis võib puhmikut veidi jagada. Teine võimalus on kasvatada taimed ise seemnest. Seemet on olnud meil müügil. Lehesaaki hakkab saama teisel kasvuaastal.