Kunagi sai kuldjuurepeenar ümbritsetud rassiga – ei mingit tulemust. Abi andis torulõks, kuhu üks pirakas rott kinni jäi. Rassitaimed olid selleks ajaks juba eemaldatud. Ei tea, kas ehk oli ta karja juht või võtsid ülejäänud õppust, aga kuldjuurepeenar on siiani rahule jäetud.

Lillepeenra servas kasvab alaliselt (isekülvil) 3–4 mehist punti harilikku rassi. See pole aga kuidagi takistanud vesirotte sealsamas püsikäikusid pidamast. Mis puutub köögiviljamaale hariliku rassi külvamisse, siis kahtlen väga selle otstarbekuses, kuna tegu on üleni mürgise taimega. Ma ei tahaks süüa näiteks hariliku rassi kõrval kasvanud porgandit või redist. Kui peres on väikesi lapsi, kuidas võib kindel olla, et nad vale taime ei näpi ega suhu pista?

Muttide tõrjeks olen edukalt kasutanud hariliku rassi lehti. Esimesel aastal kasvatab taim rikkaliku leheroseti. Lõikan siis ühe paraja ämbritäie leheribasid ja topin igasse mullakuhila all olevasse mutikäiku. Seepeale on aias tükk aega muttidest rahu. Lõikamisel peavad kindlasti käes olema kummikindad ning nina kaitstud respiraatoriga. Töö tuleb kiiresti ära teha, kusjuures peavalust ei pääse.

Tõrjumisega on aga ikka nii, et kokkuvõttes on kulutatud hulk aega, kuid tulu ei midagi. Seega räägin nüüd muttidega traatlõksude keeles ja vesirottidega mürgi keeles. Aitab hästi! Kusjuures muttidega on nõnda, et peatähtis on reageerida varakevadel kohe esimeste mullakuhilate tekkimisel.