Oluline on ennetus

Alustan õnnetuse ärahoidmisest. Kui teate, et teil ei pruugi alati õnnestuda lilleampleid ja -kaste korrapäraselt kasta, katsuge taimi juba varakult kuivaks ajaks ette valmistada. Kõige lihtsam, kuid ka kõige kallim ja keerukam lahendus on viia lilleamplitesse automaatne tilkkastmissüsteem. Peaaegu sama hästi mõjub hea läbisaamine naabrite ja sõpradega: kui olete ise vastutulelik, leidub kindlasti ka nende seas keegi, kes pererahva äraolekul lilledele tilga vett valab.

Tublisti lihtsam ja odavam on segada amplitaimede kasvumulda kastmisgeeli ehk niiskust hoidvaid kristalle. Need muutuvad mullas vett siduvaks tarretiseks, millest vabanev vesi niisutab mulda. Kui kauaks niiskusevaru jätkub, oleneb ilmast: mida palavam ja tuulisem on, seda kiiremini lilleanum kuivab. Igapäevast kastmisvajadust vähendab ka see, kui valite spetsiaalsed veereservuaaridega potid.

Tublisti vähem vaeva on kastmisega siis, kui te ei sea oma taimi kõige päikeselisemasse ega tuulisemasse kohta, kus neid peab vahel kastma isegi paar korda päevas. Kui soovite ampleid siiski just päikesepaistel hoida, tõstke need varju vähemalt kodust eemal oleku ajaks.

Kastmisega on vähem vaeva ka siis, kui valite amplisse pigem kuivalembesed taimed. Väga hästi sobivad pelargoonid. Nende lihakad varred ja paksuvõitu lehed säilitavad piisavalt niiskust ja nad elavad lühemad “põuaperioodid” kenasti üle.

Ja otse loomulikult, kui plaanite mõneks ajaks kodust lahkuda, tuleb lilleamplid ja -potid viimasel õhtul enne seda mudamärjaks kasta.

Kiire abi päästab

Mida teha siis, kui koju saabudes tervitavad teid kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata siiski longus lilled?

Esimene esmaabivahend on loomulikult külluslik kastmine või veelgi parem, uputamine. Otsige mõni suurem pang või vann, laske see vett täis ja pistke oma närbunud ampel sinna likku. Eriti hea on, kui saate poti veepinna alla vajutada.

Hoidke taimi vees seni, kuni mullapallist enam õhumulle ei tõuse. Kui nii suurt veenõu kusagilt võtta pole, kastke pott lihtsalt korduvalt ja korduvalt läbi, nõnda et üleliigne kastmisvesi äravooluavadest lahinal välja voolaks. Parimal juhul, kui veel õigel ajal jaole saite, tõusevad teie lilled järgmiseks hommikuks taas kikki ning ebameeldivat vahejuhtumit meenutavad vaid mõned langenud lehed ja õied.

Halvemal juhul, kui endine ilu ikkagi taastuda ei suuda, tuleks taime tagasi lõigata: kärpige ta võrseid kolmandiku kuni poole võrra. Siis ei pea juured vett mullast nii kaugele pumpama ja ehkki taim võib pärast lõikamist mõnda aega veidi rääbakas välja näha, hakkab ta mõne aja möödudes uusi külgharusid ajama ning on paari nädala pärast sama kahar ja lopsakas kui enne.

On muidugi ka kolmas variant. Kui muld amplis on ikka kontkõvaks kuivanud, ei päästa taimi ka kõige pikem leotamine ega kõige entusiastlikum kärpimine. Mis surnud, see surnud. Teil jääb üle õppetunnist õppust võtta ja uus ampel hankida.